Artikkel

Abiturient Henrik – Vihakõneseadus sõnaõiguse vastasena

Sõnad on võimas relv, mille abil saab edasi anda oma mõtteid, arvamusi, tundeid ja informatsiooni. Paraku toob selle relva võimsus kaasa ka soovimatud tagajärjed: sõna nähakse julgeolekuriskina totalitaarsetes riikides, sõnadega on võimalik inimesi ka solvata ja õhutada inimesi üksteise vastu minema. Seda arvesse võttes oleks ju ometi loogiline, kui kehtestada sõnadele samasugused piirangud nagu heaoluriikides on seadustega piiratud töötundide arv. Paljude silmis on ka loogiline kehtestada vihakõneseadus, kuid reaalsuses tähendaks see sõnavabaduse piiramist, meie kõige olulisema vahendi tõkestamist. 

Vihakõneseaduse vastuvõtmine toob kaasa sõnaõiguse otsese piiramise ja ka edaspidise piiramise tulevikus. Vihakõneseaduse eesmärk on tagada vaimse tervise heaolu, takistades avalikku vaenutsemist. Sedasi oleks võimalik ka laskuda vähem diskussioonidesse ja tegeleda rohkem reaalsete probleemidega. Probleem seisneb aga eskalatsioonis: praegu võib sotsiaalse konstruktsiooni järgi pidada teatud sõnu sõimavateks, kuid vaid mõnikümmend aastat tagasi olid enamus nendest sõnadest sotsiaalselt aktsepteeritavad. Nagu kirjeldab The Economisti ajakirjanik Johnson, on toimunud düsfemismi ja eufemismi järkjärguline eskaleering. Kunagi nimetasid inimesed üht-teist “idiootideks”, kuni see muutus halvustavaks ning hakati teisi kutsuma “erilisteks”, mis paratamatult on nüüd ka solvav. Düsfemismi puhul töötab loogika vastupidi: “eelarvamustega” tundus liiga leebe solvanguna, nii et see asendatakse laimuga “rassist”. Kui selline eskaleering toimub ja keelatud sõnade nimekiri ainult täieneb, ei ole inimkonnal varsti enam võimalik normaalselt vestlust pidada ja arvamusi jagada, kuna peaaegu et kõik loetakse laimuks.

Kui kehtestada vihakõneseadus, on autoritaarsetel grupeeringutel lihtsam võimule tulla. Igale totalitaarsele võimule on suurimaks vaenlaseks kultuuritegelased, kes oma sõnaga suudavad õhutada rahvast võimule vastu hakkama. Seega on diktatuuridele kriitilise tähtsusega tsensuur, mis avaliku elu tegelasi tasa lülitaks. Sõnavabaduse piiramise vajalikkust diktatuuridele on ka näha ajaloost: kommunistid, tulles Eestis 1940. aastatel võimule, tõkestasid igal võimalikul meetmel Friedebert Tuglase teoste avalikustamist eesmärgiga oma võimu vastast opositsiooni kaotada. Vihakõneseadus on esimene samm sellise tsensuuri kehtestamiseks: seaduse mõte on keelata rahval teatud märksõnade kasutamist, mis sarnaneb vägagi tsensuuriga. Diktatuuridele oleks eriti lihtne sõnavabadust piirata juriidilise õigustuse alusel ja vihakõneseadus on selleks hea alguspunkt: eesmärk on ikkagi teatud rühmitusi kaitsta sõimu eest.

Maailm on pidevalt muutuv ja seega muutuvad ka arusaamad laimust. Kui aga jätkata sõimamiseks tituleeritud sõnade keelustamist, ei ole varsti sotsiaalselt aktsepteeritav enam üldse rääkida ning see sobiks ainult hüperprogressiivsetele grupeeringutele. Sellised rühmitused ei moodusta aga ühiskonnas enamust ehk jääks peale väheste tahe. Sarnaselt saaks selliseid seaduseid seega ka ära kasutada jõuga võimule tulnud isikud, kes soovivad vaid endale ja oma lähikondsetele head elu ning enamusega ei arvesta. Seega on vihakõneseaduse kehtestamine üle maailma otsus, mis ei tohiks muutuda standardiks, vaid pigem peaksid valitsused teadlikustama inimeste erinevaid vaatepunkte. Sedasi saaks ka ennetada konfliktide teket, tutvustades erinevaid vaatenurki vastupidiste uskumustega inimestele.

Aitäh Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkond eestis, et aitate meil pakkuda noortele esimest praktilist kogemust ajakirjanduses!

Related posts
Artikkel

Juhtkiri | Igasugune hind inimelu näol peaks alati olema liiga kallis

Artikkel

Video | Mida arvavad noored õpetajate palkadest?

Artikkel

Mis vahe on valimiskünnisel ja kvoodil?

Artikkel

Abiturient - Kallis Eestimaa, aitame õpetajaid!

Sign up for our Newsletter and
stay informed

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga