Artikkel

Abiturient – Kallis Eestimaa, aitame õpetajaid!

Õpetajad on viimastel aastatel aina enam väljendunud enda soovi olla riigi poolt kuuldud, kuid seni on riik ülbelt haridustöötajatest mööda vaadanud. 10. novembril toimus õpetajate esimene hoiatusstreik ning olud on muutunud kiiresti väga pingeliseks. Jaanuaris streikisid õpetajad uuesti, kuid streik lõpetati peale 17 eurost palgatõusu. Kas õpetajate streik on õigustatud? 

Rahva poolt on õpetajate streiki suhtutud mitmeti. On neid, kes toetavad õpetajaid kõigis nende püüdlustes ja on neid, kes näevad õpetajate streiki üleva isekusena. Hetkel on oluline aru saada, et õpetajate streigi juur ei ole niivõrd nende endi soov kõrgemat palka saada, vaid taotlus lahendada hariduskriisi. Eestis on tõsine haridustöötajate puudus, keskkoolides õpetavad inimesed, kes ei ole ise keskharidust omandanud, sest parema kvalifikatsiooniga inimesi enam ei jätku. Sõprade ringis on kuulda jutte sellest, kuidas nende eelmises koolis õpetas matemaatikat õpetaja, kes rääkis vaid vene keelt. Lastest keegi vene keelt ei osanud. Teises koolis sai uueks matemaatikaõpetajaks õpetaja, kes sai ise matemaatika laial eksamil vaid paar punkti ja kellel edasine haridus puudus. Kui sellinne tsükkel jätkub kaotavad eesti õpilased enda kompetentsi ja kõrghariduse omandamine raskendub, sest eelnevates kooliastmetes ei ole õppesihte saavutatud. Sellist olukorda näeme juba arstiteaduskonnas, kus õpilased ei saa kohustuslike füüsika ja keemia testidega hakkama. Samuti muutub järjest raskemaks välismaa tippülikoolidesse kandideerimine, kui kodumaal ei ole võimalik vajalikke haridusalaseid teadmisi omandada. 

Noore jaoks, kes valib ülikooli eriala ei ole hetkel pedagoogi amet atraktiivne. Ühelt poolt saavad kõrgharitud õpetajad keskmiselt vähem palka, kui teised kõrgharidusega inimesed ja teiselt poolt on näha, et riik ei mõista, et see oleks probleem. Lisaks tuleb aru saada sellest, et hoolimata pikematest puhkustest, teevad õpetajad igapäevaselt meeletult ületunde ja võtavad koletihti töö endaga õhtul koju kaasa. Tänapäeva lapsed on kaotanud austuse endast vanemate vastu ja vanemate poolt varasest east sisseprogrammeeritud nutisõltuvus on tohutult vähendanud kooliealiste tähelepanuvõimet. Koolilapsed ei suuda tundides keskenduda ja elavad enda kodust pärinevaid tähelepanuvajaduse probleeme välja õpetaja pealt. Tihti on õpetaja oma enda tundides tagakiusatud ja tööle minek ei pruugi õpetaja jaoks olla meeldiv kogemus. Õpilasena olen kuulnud lugusid sellest, kuidas õpetajad tunnist nuttes välja jooksevad ja kuidas sõnakuulmatud lapsed tunnis kõlarist muusikat lasevad ja õpetaja peale karjuvad. Kaasa ei aita lapsevanemate suhtumine, kus emad ja isad usuvad tihti, et nende võsudel on alati õigus ja õpetaja, kes paneb lapsele õiglase hinde või märkuse, on ebaõiglane.

Alg- või põhikoolilapse käitumist on õpetajal väga raske noomimise või märkuste panemistega muuta. Kasvatus ja lugupidamine endast vanemate vastu peab tulema kodust. Austust ei tohi segamini ajada hirmuga ja kindlasti ei ole mitte kunagi õigustatud laste kehaline või vaimne väärkohtlemine. Laps peab kasvama turvalises kodus, mis õpetab talle varasest east õiglaselt väärtuspõhimõtteid, mida meie ühiskonnas hinnatakse. Järjest enam rakendavad lapsevanemad järelandmispoliitikat, kus laps saab kõike mida ta tahab, siis kui ta tahab ja pahandusi premeeritakse nutiseadme andmisega, et laps lõpuks vait jääks. Sarnast järelandmispoliitikat kasutasid lääneriigid enne teist maailmasõda suhetes Saksamaaga ja sarnaselt Saksamaaga, keda järeleandmine vaid julgustas, on ka lapsed muutunud aina jultunumaks. 

Hetkene olukord Eesti haridussüsteemis on sammu kaugusel kokkuvarisemist. Kui hetkest allakäiku jätkata, peab Eesti riik varsti tundma häbi. Kukkumine tuleb suur ja kukkumine on juba alanud. Põhjakäik kiireneb iga päevaga, kus valitsus vaatab mööda koolipere ühisest palvest katastroofi vältida. Riik üritab teha kärpeid vundamendi pealt, mille peal seisab kogu meie uhkus. Streiki üritatakse tagasi hoida naeruväärse palgatõusuga, mis on inflatsiooniga võrreldes tühine.

Tänasel päeval peaks oleme haridus riigi jaoks investeering. Õpetajate streik on igati õigustatud, sest nemad näevad probleemi, mida riigiametnikud ignoreerivad. Juba praegu ei ole piisavalt kvalifitseerituid õpetajaid ja olukord halveneb kiiresti. Õpetajate tööpäev ei lõppe tundide lõpuga ning töökoormus ei ole absoluutselt korrelatsioonis palganumbriga. Selleks, et muuta õpetajate igapäevaelu meeldivamaks, peavad ka lapsevanemad koos lastega pingutama, et õpetaja saaks ennast töö juures hästi tunda.

Lisa kommentaar