Artikkel

Abiturient Karl Marten – Avagem silmad: meie noorte vaimne tervis vajab päästmist!

Terve ajaloo vältel on tervis olnud inimkonnale tähtis ning meditsiini arengusse on alati panustatud. Tõsi, eelnevatel sajanditel pigem just füüsilisse heaolusse, kuid tänapäeval pööratakse rohkem tähelepanu ka vaimsele tervisele. Eriti on asjalood halvenenud tänu äsjamöödunud ülemaailmsele pandeemiale. Inimeste stressitase on pidevas tõusujoones ning ei sellega ei suudeta enam toime tulla. Kõige suurema pinge alla on sattunud koolinoored.  

Eesti ühiskond on 30. aasta jooksul mitmetes valdkondades suuresti arenenud ning muutunud rohkem läänemeelsemaks, kuid kahjuks on senini vaatenurki, mis ühtivad pigem meie idanaabritega.  Kui tuberkuloos ja kopsupõletik lahterdatakse tõsiste haiguste alla, siis eestlaste arvates pole tihti n-ö „õiged haigused“ ADHD, depressioon või bipolaarsus. Objektiivsest meditsiinilisest vaatepunktist vaadates on eelnimetatud vaimsed haigused, millele peab samamoodi ravi leidma nagu füüsilistele probleemidele. Ent esimeseks sammuks peaks olema vaimsetervise murede ja haiguste laialdasem aktsepteerimine Eesti ühiskonnas. Alles siis on võimalik edasi liikuda vaimse tervisele kontsentreeritud meditsiiniasutuste rahastamisse. Kui me rahvana neid ei teadvusta, ei julge 80% inimestest oma probleemidega lagedale tulla ning me satumegi järk-järgult depressiooni ohvriteks. 

Sarnaselt eesti rahvale, pole ka Eesti riik vaimse tervise haiguste olemasolu ja laiahaardelisust teadvustanud. Juba psühholoogi vastuvõtu järjekorrad on nii pikad, et oodates mure neljakordistub. Tõsiste haiguste korral ei ole aga nii kaua võimalik oodata! Kujutage ette, et teil on juba mitmendat kuud kopsuhaigus, mis neelab teie energiat. Te tunnete ennast iga päev ainult nõrgemana, kuid te lihtsalt ei saa arsti jutule… .

Lisaks riiklikele psühholoogidele on suur puudus ka koolipsühholoogidest. Seaduse kohaselt on iga kool kohustatud tagama õpilastele tasuta psühholoogi nõustamist, kuid reaalsuses tegutseb vaid pooltes koolides taoline spetsialist. Professionaalideks ei saa neid samuti nimetada, sest vaid 50% on vastav haridus… Seega vaid 25% õppeasutustest tagavad õpilastele vajaliku kvalifikatsiooniga vaimse toe. Kui noor ei julge mittetolereerivatele vanematele oma probleemidest rääkida, riiklik arstivisiit maksab raha, mida tal ei ole, haigakassa järjekorrad on aastaid ning ka koolis pole psühholoogi, siis kuhu peaks ta oma murega pöörduma? Tal ei olegi kuhugi minna… . Nii kasvabki – kui üldse täiskasvanueani jõuab – uus põlvkond oma murede keskel üles.

Inimeste vaimse tervise eest peab hoolt kandma. Kui noore hinge vaevab tõsine vaimne probleem, aga ühiskond ei näe seda haigusena, koolis pole kellegi poole pöörduda, vanemad ei kuula ning ka riiklikud psühholoogi järjekorrad on lõputud, siis peab ta sellega ise toime tulema. Paraku on ajalugu näidanud, et sellistest vaimsetest muredest tulevad üksi välja vaid vähesed. Kui meie ei ignoreerime probleemi praegu, lööb see meid veel kõvema pauguga pikali aastate pärast. Seis on paha, kuid tulevik võib olla põrgu.

Aitäh Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkond Eestis, et aitate meil pakkuda noortele esimest praktilist kogemust ajakirjanduses!

Related posts
Artikkel

Juhtkiri | Igasugune hind inimelu näol peaks alati olema liiga kallis

Artikkel

Video | Mida arvavad noored õpetajate palkadest?

Artikkel

Mis vahe on valimiskünnisel ja kvoodil?

Artikkel

Abiturient - Kallis Eestimaa, aitame õpetajaid!

Sign up for our Newsletter and
stay informed

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga