ArtikkelRSR

Aet Kubits: Kes on Nobeli rahupreemia laureaat Narges Mohammadi? Ülevaade Iraani inimõigustest

Vahetult enne Iisraeli-Palestiina konflikti lahvatamist anti 6. oktoobril Norras välja Nobeli rahupreemia. Kahe sõja taustal on märgiline, et preemia anti Iraani inimõiguste aktivistile Narges Mohammadile.

Kuigi Mohammadi ei saanud vangistuse tõttu ise auhinda vastu võtta, on lootust, et Teheran vabastab naise detsembris toimuvaks auhinnatseremooniaks. Mis seos on laureaadil pea aasta tagasi alanud Iraani protestiliikumisega, kui kaugel on meeleavaldused täna ja kui suur on Nobeli rahupreemia reaalne mõju? 

Narges Mohammadi tähtsuse mõistmiseks on oluline pöörata pilk Iraani minevikku.

Riik on viimase saja aasta jooksul möllanud protesti- ja vastupanuliikumiste tuultes – kui 20. sajand möödus valdavalt Pahlavi dünastia all, siis alates 1979. aasta revolutsioonist on kõrgeim võimukandja positsioon ajatollal (tegu on šiiitide kõrgema vaimuliku tiitliga).

Enne võimuvahetust valitses riigis Šahh Mohammad Reza Shah Pahlavi, kelle käe all sekulariseerus riik suuresti ning monarhi valitsusviisi võis võrrelda Atatürgi valitsetud Türgiga. Inimeste majanduslik heaolu suurenes (peamiselt tänu õlitööstusele), tekkis keskklass ning rahvastik kasvas. 

Muuhulgas üritas šahh moderniseerida tööstust ja haridust, algatades 1963. aastal n-ö „Valge revolutsiooni“ programmi, et teha maareform ning viia ellu sotsiaalmajanduslikke uuendusi. Ometi polnud valitsemine demokraatlik, vaid muutus aasta-aastalt aina autokraatlikumaks. Näiteks tihenesid Mohammed Reza sidemed salapolitseiga SAVAK, mille peamine ülesanne oli kõrvaldada opositsioonilisi liikumisi. Inimeste poliitilise rõhumise ning lokkava korruptsiooni tõttu suurenes seitsmekümnendatel järk-järgult rahva umbusaldus valitseva liidri vastu.

1979. aastal toimus islamistlik revolutsioon, mille käigus tuli Iraani poliitikasse Ayatollah Ruhollah Khomeini.

Islami opositsiooniliider kutsus 37 aastat võimul olnud šahhi tagasi astuma ning kritiseeris tugevalt ilmalikku kuningavõimu. Sama aasta aprillis kuulutati šahhi kukutamise järel välja Islamivabariik ning kõrgeimaks võimu kandjaks sai Khomeini.

Šiiitlik islamiusk hakkas kanda kinnitama seadustes, mida karmistati, et need lähtuksid otse šariaadist. Pärast Khomeini surma 1989. aastal sai tema mantlipärijaks Ali Khamenei, kes on ainuvalitsejana riigi eesotsas tänapäevani, lisaks poliitilisele ja religioossele liidrile on ta ka sõjaväe kõrgeim juhataja. 

Viimase 40 aasta jooksul on Iraanist kujunenud soolise apartheidi riik.

Kui 1979. aastal revolutsioon toimus, ei osanud inimesed arvata, millises ulatuses inimõigusi kärpima hakatakse. Tänaseks on aga Iraanist kujunenud soolise apartheidi riik, kus naised on meestest eraldatud haridusasutustes, töökohtades ning nende juurdepääsu juhtpositsioonidele pärsitakse, näiteks ei või naised olla kohtunikud. 

Naiste rõhumise üks peamisi organeid on kombluspolitsei. 

1980. aastate liikumisest välja kasvanud korrakaitseüksus loodi 2005. aastal ning praeguseks on sellel üle 7000 liikme. Kombluspolitsei reeglid on aga tavakodanike jaoks küllaltki raskesti mõistetavad, sest jäävad üldsõnalisteks. Seetõttu on vahistamised sagedased ning naisi peetakse kinni nii hidžaabi mitte kandmise kui ka selle „ebakorrektse“ kandmise eest. 

Naiste rõhumine ja võimu kuritarvitamine kulmineerus eelmise aasta septembris, kui Iraani kombluspolitsei arreteeris 22-aastane kurdi päritolu naine Mahsa Amini, kuna too ei kandnud peakatet korrektselt. Politsei kolmepäevase vahi all naine suri. 

Amini surm vallandas Iraanis üle-riigilise massilise protestilaine.

Inimesed läksid tänavatele, et oma meelsust näidata, sotsiaalmeedias levisid videod hidžaabide põletamistest ja protestide jõhkratest maha surumistest. Protesteerijad andsid aru, et kehtiva süsteemi reformimisest ei piisa, vaja on demokraatlikke valimisi ja ilmalikku valitsust.

Ametijõud surusid meeleavaldusi vägivaldselt maha – Nobeli rahupreemia komitee andmetel hukati protestide käigus üle 500 inimese, kelle hulgas oli ka lapsi. Lisaks blokeeris Iraani valitsus protestide ajal sotsiaalmeediakanaleid ja raskendas meeleavaldajate ligipääsu internetiühendusele. 

Protestid Iraani tänavatel kestsid 2023. aasta kevadeni, kuid tänaseks on vastupanuliikumine oma revolutsioonilised mõõtmed minetanud.

Pärast protestide vaibumist ning läänemaailma mõningat kriitikat on riik taas seadusi karmistama hakanud. ÜRO inimõiguste eksperdid on Amini mõrva tugevalt hukka mõistnud ning organisatsioon nimetab seda riigi pidevate repressioonide tulemuseks. 

Iraan eemaldati ÜRO naiste staatuse komisjonist (organ, mis edendab liikmesriikide soolist võrdõiguslikkust), kuid suuremaid samme Iraani teokraatliku režiimi kuritegude vastu pole astutud (peale majanduslike sanktsioonide, mis kehtestati näiteks seoses Iraani rolliga Venemaa-Ukraina sõjas). 

Muutusi inimõiguste osas võis riigisiseselt tajuda, kui Iraan oli globaalse surve all, kuid tänaseks on tähelepanu ülemaailmses meediapildis hajunud. Seega on küllaltki märgiline, et rahupreemia anti aktivist Narges Mohammadile.  

Zan. Zendegi. Azadi. Woman, Life, Freedom.

Nobeli rahupreemia antakse inimesele, kes võitleb sotsiaalse õigluse, inimõiguste ja demokraatia eest. Selleaastase rahupreemia välja kuulutamist alustati protestide tunnuslausega: „Woman, Life, Freedom“. See slogan tunnustab tuhandeid inimesi, kes on teokraatliku režiimi poliitika, diskrimineerimise ja naiste rõhumise vastu protesteerinud. 

Nobeli komitee otsuses seisab: „Narges Mohammadi vapper võitlus on tulnud hiiglasliku isikliku hinnaga. Iraani valitsus vahistas teda 13 korda ning mõistis talle 31-aastase vangistuse ja 154 piitsahoopi. Mohammadi on praegu vanglas.“

2022. aasta protestid said tuntuks oma riigiülese mobilisatsiooni poolest – olenemata vahistamistest ja surmanuhtlusest julgesid inimesed tänavale tulla. Otseste meeleavalduste taustal on aga oluline märgata nn halle kardinale, inimesi, kelle elutöö on aastakümneid olnud inimõiguste eest võitlemine. 

Üks neist on Mohammadi – füüsika haridusega insener ja inimõiguste eestkõneleja, kes alustas 2003. aastal tööd Teherani Inimõiguste Kaitsekeskuses, mille üks asutajaliikmetest on samuti Nobeli rahupreemia pälvinud Shirin Ebadi.

Mohammadi vahistati esmakordselt 2011. aastal aktivistide aitamise eest. Pärast esimest vanglakaristust hakkas naine võitlema Iraanis seadustatud surmanuhtluse vastu (muuhulgas tõi Nobeli komitee preemia määramisel välja, et alates 2022. aastast on Iraanis surma mõistetud ligi 860 vangi, mistõttu keskendub see tunnustus ka nende ohvrite mäletamisele). 

2015. aastal vahistati Mohammadi uuesti, sel korral võitluse eest naistevastase seksuaalse vägivalla vastu Iraani vanglates. Alates 2016. aastast kannab Mohammadi oma teist vanglakaristust. Lisaks naistevastasele vägivallale on ta võidelnud ka korruptsiooni vastu ning esindanud muude marginaliseeritud gruppide huve (nt seksuaalvähemuste õigused).

Mohammadi on vangis oma lastest eraldatud, kuid tahab enda sõnul jääda Iraani oma inimeste juurde. Mohammadi abikaasa (kes on samuti oma poliitiliste vaadete tõttu vangis olnud) elab lastega eksiilis Prantsusmaal. 

Ka vanglas olles rakendab Mohammadi aktivismi – ta annab pisikuritegude eest kinni võetud naistele töötubasid (muuhulgas on Mohammadi õppinud Pärsia klassikalist laulmist) ja üritab nende meelsust parandada n-ö rohujuure tasandil. Lisaks allkirjastas ta vangis olles ÜRO jaoks määruse, mille alusel nimetataks soolist apartheidi kuriteoks. 

Que Vadis, Iran? Milline on Nobeli rahupreemia roll täna?

Iraani valitsuse reaktsioon preemiale oli negatiivne: välisminister märkis avalduses, et Nobeli rahupreemia määramine Mohammadile on „kallutatud tegu ning märk Iraani-vastasest liikumisest“. Nobeli rahupreemia on üks prominentsemaid tunnustusi lääne kultuuriruumis, kuid see, milline mõju on sellel Lähis-Ida regioonis laiemalt, on omaette küsimus. 

New York Timesile antud intervjuus avaldas Mohammadi lootust, et preemia julgustab ka teisi iraanlasi protestiliikumisega liituma. Võib loota, et aktivistide panuse märkamine aitab tekitada riigisisest inertsi vastupanuliikumiseks ning tõukab tagant eneseohverduslikke missioonitundega inimesi, kes on riskinud oma eluga, et inimõigusi edendada. 

Kuigi tegu pole opositsiooniliikumise selge liidriga, on Mohammadi siiski iraanlate seas tuntud nimi ning tema tunnustus võib paljude inimeste ellu tuua lootuskiiri. 

Nargesi 30 aastat väldanud töö on panustanud inimeste meelsuse muutu.

Selle aja jooksul on liikumiste teadlikkus Iraanis palju arenenud. Paraku on Nobeli rahupreemia (peale sümboolse väärtuse) reaalne mõju Iraani valitsusele kaheldav. Rahvusvahelise kogukonna märkamine annab küll Mohammadile ja protestijatele üle riigi lootust, kuid reaalseid tagajärgi peale moraalse toetuse on raske ette ennustada. Kas Mohammadi vabastatakse? Kas Iraan sekulariseerub? 

Ebastabiilse Lähis-Ida julgeoleku taustal võib eeldada, et Iraani valitsus karmistab kodanikele kehtivaid meetmeid võitluses šariaadi normide ja eeskirjade täitmise eest, et rahvast veelgi allutada. Siiski on oluline tunnustada aktivistide panuseid üle maailma. Nobeli rahupreemia on võimalus, et nende võitlusele tähelepanu pöörata. 


Kasutatud allikad

    1. https://www.err.ee/1609124285/nobeli-rahupreemia-palvis-iraani-naisoiguslane-narges-mohammadi

    1. https://www.theguardian.com/world/2023/oct/06/jailed-iranian-activist-narges-mohammadi-wins-2023-nobel-peace-prize

    1. https://www.theguardian.com/world/2021/may/25/irans-leadership-accused-of-fixing-presidential-election

    1. https://www.aljazeera.com/news/2023/10/6/irans-narges-mohammadi-wins-2023-nobel-peace-prize

    1. https://www.consilium.europa.eu/et/policies/sanctions/iran/

    1. https://www.aljazeera.com/news/2022/12/14/un-expels-iran-from-un-womens-rights-body-for-protest-crackdowns

    1. https://www.bbc.com/news/world-middle-east-14542438

    1. https://www.britannica.com/topic/morality-police

    1. https://news.un.org/en/story/2022/12/1131722

Lisa kommentaar