Annabel Lindmets: “Valgus, kaamera jaa… dissidendid!” ehk film kui vastuhakk Iraani võimule
Novembrikuiste pimedate ööde mööda saatmise võrdkujuks on saanud PÖFF, mis tänavugi paistab silma oma laiahaardelise programmi poolest, käsitledes piirideta nii igavikulisi inimeseks olemise temaatikaid kui ka teravalt päevakajalisi poliitsündmusi. Peagi lõppeva PÖFFi vaimus ongi ehk paslik hinnata meie vaba kino olemuslikkust, seda enam veel võrdluses nende riikide valitsustega, kes käsitlevad filmikunsti kui ohtlikku poliitilist vahendit, mida läbi tsenseerimise ja järelvalve ohjeldada tuleb.
Tänavu, 2023. aasta 14.oktoobril leiti Iraani kultuslik režissöör Dariush Mehrjui ja tema abikaasa nende kodust Karaji linnas surnuks pussitatutena. Kuigi süüdlast ega motiivi ei ole võimuorganid avalikustanud, levib Teherani võimu kriitikute seas kahtlus võimu seotuse osas antud olukorras. Nimelt, õnnestunud katses kõrvaldada riigi ametliku ideoloogiaga vastukäivate ja julgelt provotseerivate avaldustega režissöör, kelle filmidegi läbiv joon on rahulolematus nüüdisaegse Iraani vastu.
Pärast 1979. aasta islami revolutsiooni Iraanis, andis Mehrjui (1939-2023) välja filmi “Kool, kus me käisime”, mis kujutab ülevaatlikult repressiivset režiimi, näitlikustades seda koolijuhiga, kes õpilasi väärkohtleb. Võimud sellele linastumise luba ei andnud ning kümmekond aastat hiljem avaldati see tugevalt tsenseeritult. Revolutsiooni järel jätkas Mehrjui uue režiimi all võimu kritiseerivate filmide väntamist.
Tõik, mis Mehrjui vastuolulisust Iraani võimu jaoks ilmestab, on Mehrjui aasta tagune riikliku tsensuuri hukkamõistu kõne, kus ta väljendas end täis kinosaali ees: “Ma tahan vastu võidelda. Tapke mind, tehke minuga midaiganes… laastage mind, aga ma tahan oma vabadust.”
Mehrjui oli alusepanija iraani kaasaaegsele kinole, olles filmiga “Lehm” (1969) üks esmaseid Iraani uue laine liikumise suuna määratlejaid. Uut lainet iseloomustab eneseteadlikkuse tõus, dokumentaalne jutuvestmine, mis keskendub madal- ja keskklassi puudutavatele teemadele ning poliitiliste narratiivide esitlemisele. Ühtlasi hakati viljelema väärtkinofilme, vastandudes eelnevale teatraalsele ja kommertslikule filmikultuurile; seega on uued loodavad filmid väliselt kunstilised ja poeetilised, ent temaatikalt poliitilised.
Iraani valitsus on väga tugevalt ära reguleerinud filmiseadused: mida filmides võib käsitleda ja mida mitte. Näiteks ei tohi filmid kritiseerida valitsust või propageerida vastandlikke ideoloogiaid. Filmid peavad lähtuma islami moraalidest ega tohi mingil kujul jumalat teotada. Samuti ei tohi need sisaldada intiimset sisu, mis läheb vastuollu traditsiooniliste soonormidega.
Status quole vastu hakkamine, mis ei järgneks otseste represseerivate tagajärgedega eeldab meile tuttavat jaankrossilikku köiel kõndimist. Nõnda peavad tegutsema ka need Iraani režissöörid ja filmitegijad, kes taotlevad tsensuuri kiuste oma loomes sotsiaalsete nõrkkohtade teadvustamist ning ühiskondlikest piirangutest lahti ütlemist.
Äsja lahkunud Dariush Mehrjui võimekus navigeerida tsensuuri regulatsioonides sotsiaalselt kriitilise sõnumite edastamiseks lõi stamp-taktikad, millest ka uue aja režissöörid lähtuvad. Mehrjuile kõige iseloomulikum oli sümbolite ja allegooriate kasutamine, nagu eelnevalt väljatoodud “Lehmaski”. See on loonud tänase iraani filmikunsti maine ka küllaltki poeetiliseks, ent peamine põhjus on siiski tsensuuri ülekavaldamine.
Ühtlasi on üheks taktikaks ka dokumentaalfilmi stiilis narratiivi loomine. Selle kaudu avaldub võimalus päriselulisi probleeme portreerida mõjusalt, andes sõna ka marginaliseeritutele. Selline viis on omane ehk praeguse aja prominentseimale iraanlasest režissöörile, Jafar Panahile.
Panahi sattus tänavu suure meedia tähelepanu alla, kui pärast 14-aastast riigist lahkumise keeldu ta Iraanist lahkus, küll aga ei ole senini teada, kuhu ta läks. Spekuleeriti, et Panahi on teel žüriiliikmena Cannes’i filmifestivalile, mis retrospektiivis tõele ei vastanud. Mõndade kriitikute tõlgenduses sekkusid Iraani võimud, kes takistuseks osutusid.
Jafar Panahi on Iraani dissidentluse vankumatu sõdur. 2010 määrati talle 20aastane reisimise ja filmitegemise keeld. Sellest hoolimata jätkas Panahi kodustes oludes filmitegemisega. Ilmekaim näide on ehk “See ei ole film”, päevikuvormis vaatlus Panahi elust koduarestis, mis smuugeldati sünnipäevakooki peidetud mälupulgaga Iraanist Cannes’i, kus seda festivalil ka näidati. Piiratud 13 aasta jooksul on ta salamisi välja andnud 6 täispikka filmi, võites seejuures ka läänemaailma võistlusprogrammides ohtralt auhindu.
2022. juuli Panahi arreteeriti, kui ta Teherani prokurörilt päris kaasdissidendist filmitegija Mohammad Rasoulofi kohta, kes paar päeva pärast valitsuse kritiseerimist kadus. Selle aasta veebruaris Panahi vabastati pärast näljastreigi alustamist.
2023. aasta World Press Freedom Indexi meediavabaduse hinnangu järgi asetub 180 riigi seast Iraan 177. kohale. On kõnekas, et niivõrd karmilt reguleeritud ja tsenseeritud ühiskonnas leidub dissidente, kelle hingeasjaks läbi filmi kui meediumi on juhtida tähelepanu režiimi julmusele ja ühiskonna kontrollimisele. Ehk on ka meie, meediavabadust viljelevate, ülesanne meediavabadust rikkuvate riikide dissidentide loome toetamine, nende linastamine rahvusvahelistel festivalidel ning kasutada kino humaanse poliitika ajamise tandrina.
Kasutatud allikad:
prominent-iranian-film-maker-dariush-mehrjui-stabbed-to-death-alongside-his-wife