Artikkel

Ants Erik Nõmper – Kes maksab sõja eest Ukrainas?

Öeldakse, et sõjas ei ole võitjaid. On ainult kaotajad ja veel suuremad kaotajad. Sellest saab aru isegi Venemaa, miks muidu nad oma tegevust Ukrainas erioperatsiooniks nimetavad. Siiski minnakse  sõtta ikkagi lootuses midagi võita.

Lääneriigid on Ukraina abistamiseks pidanud palju panustama. Kõige otsesemalt on NATO liikmesriigid andnud Ukrainale kümnete miljardite eurode eest relvastust ja majanduslikku abi. Lisaks on meie energiahinnad mitmekordistunud ja inflatsioon väga kõrge. Ka sõjapõgenike abistamine on Euroopale koormaks. Kõik see tähendab eurooplastele elukvaliteedi mõningast langust, ka suhtelise vaesuse osakaal elanikkonna seas on kasvanud. Siiski on see hädavajalik Ukraina toetamiseks.

Hullemat ohtu said tunda mõned Aafrika riigid, kes sõltuvad tugevalt Ukraina viljatoodangust. Õnneks suudeti suurem näljahäda ära hoida.

Kindlasti on aga sõjas suurimate kaotuste kandja Ukraina. Ukraina inimesed surevad, ilma et oleksid ise milleski süüdi. Nende riik ja kultuuripärand on auklikuks pommitatud. Lugematud kodud on hävitatud ja elanikud on pidanud põgenema. Paljud Ukraina lapsed jäid ilma ilusast lapsepõlvest. Pered on lahutatud ja osad ei saagi enam kunagi kokku. Ukraina uuesti üles ehitamise hinnaks loetakse umbes triljon dollarit.

Ka Venemaa enda inimesed surevad rindel ja nende majandus käib alla. Siiski tuleb initsiatiiv sõjaks sealt. Oma tegude eest peab võtma vastutuse. Sellel põhimõttel seisab praegune maailmakord ning on kõigi huvides, et sellest kinni peetaks. Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen on öelnud, et Venemaa peab ka rahaliselt oma laastamistöö eest maksma. Aga milliste meetmetega on võimalik Venemaad maksma panna?

Kuna sõjalist jõudu tuumariigi vastu kasutada ei ole kindlasti NATO huvides, peame kaaluma teisi meetmeid. Lääneriikides on külmutatud ligi 300 miljardi dollari või euro väärtuses Vene Keskpanga raha ning veel umbes 30 miljardi väärtuses oligarhide vara. Seda lihtsalt niisama kasutada me aga ei saa.

Siiski on võimalusi Venemaa maksma panna. Vene oligarhide raha saab konfiskeerida ning anda Ukrainale, kui tuvastada mõned oligarhide-poolsed seaduserikkumised. Abiks oleks, kui liikmesriigid muudaksid oma seaduseid nii, et Ukrainale saaks saata ka näiteks nende oligarhide raha, kes on seotud sanktsioonide rikkumisega.

Samuti saab külmutatud raha kasutada rahuläbirääkimistel, sundimaks Venemaad maksma Ukrainale ulatuslikke reparatsioone. Juriidiliste ekspertide sõnul saab külmutatud varade kasutamine Vene sõjatribunali korraldamise kõrval olema üks olulisemaid võtmekohti. Peame jälgima, et maailma usaldus läänemaailma pangandussüsteemi vastu ei kaoks, samas ka seda, et agressor oma tegude eest vastutaks.

Üks on selge, Ukrainat tuleb aidata!

Elagu Ukraina, Slava Ukraini!

Related posts
Artikkel

Juhtkiri | Igasugune hind inimelu näol peaks alati olema liiga kallis

Artikkel

Video | Mida arvavad noored õpetajate palkadest?

Artikkel

Mis vahe on valimiskünnisel ja kvoodil?

Artikkel

Abiturient - Kallis Eestimaa, aitame õpetajaid!

Sign up for our Newsletter and
stay informed

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga