Artikkel

Erik Võrklaev – Kõige rohkem kaotab obstruktsioonist Eesti riik

Riigikogu on alates märtsist vaevelnud ulatusliku tööseisaku ehk obstruktsiooni käes, mis riigikogul kui institutsioonil sisulise töö tegemist takistab.

Kuidas töötab obstruktsioon ning kas ja kuidas saab sellest üldse välja tulla?

Laias laastuses ei ole obstruktsioon midagi uut. Seda on tehtud varemgi (sealhulgas praeguste koalitsioonierakondade poolt), kuid sellel korral on obstruktsioon palju laiapõhjalisem, võrreldes eelnenud versioonidega. Nimelt on obstruktsioon takistanud minevikus konkreetse eelnõu vastuvõtmist, kuid praegu on obstruktsioon tekitanud stagneerumise riigikogu töös tervikuna, sest riigikogus ei saa enam mitte ühtegi seadust ega muudatust vastu võtta. Näiteks takistas Reformierakond 2020. aastal abielureferendumi korraldamist, ent võimaldas EKREIKE valitsusel teisi eelnõusid tavapäraselt menetleda. Praegusel hetkel on EKRE, Keskerakonna ja Isamaa koostööl (viimasel ajal eelkõige EKRE tegevuse tagajärjel) tekkinud olukord, kus tuhandete eelnõude ja (protseduuriliste) arupärimistega ei lasta koalitsioonil enam ühtegi seadust menetlusse võtta. Obstruktsioon on võimaldatud riigikogu kodu- ja töökorraseaduse puudulikkusest, mille vajakajäämised ei tule parlamendierakondadele üllatusena.

Miks sellisel viisil riigikogu pantvangi hoidmine üldse lubatud on?

Obstruktsioon ei ole iseenesest vale. Lõppude lõpuks on ka opositsioon saanud oma mandaadi selleks, et takistada eelnõude vastuvõtmist, mida ei ole analüüsitud, kaasavalt arutatud ja milles ei ole erinevate huvigruppidega arvestatud. Võiks suisa öelda, et obstruktsioon ongi üks vähestest relvadest, mida opositsioon koalitsiooni vastu üldse kasutada saab. Tasub meenutada, et ka opositsioonierakondade saadikud esindavad erinevaid Eesti inimesi. Ideaalne esindusdemokraatia hõlmaks endas konstruktiivset otsustusprotsessi, kus koalitsioon jõuab otsusteni opositsiooniga arvestades, ent mitte temast sõltudes. Siiski on vale öelda, et praeguse opositsiooni (peamiselt EKRE) motiiv viia läbi kiireid ja konstruktiivseid muudatusi seaduses. EKRE on avalikult välja öelnud, et praegune obstruktsioon on selgelt erakorraliste valimiste väljakuulutamise suunitlusega, mille käigus nad koos teiste opositsiooni liikmetega uue valitsuse moodustada saaksid. Olgugi, et seda ei ole avalikult välja öeldud, siis proovib opositsioon seda suure tõenäosusega saavutada  riigieelarve menetlusprotsessi takistamisega, mis tähendaks erakorraliste (ja praeguste reitingute juures nendele üsna kasulike) valimiste korraldamist.

Kas ainult opositsioon on patune või on ka koalitsioon seisakule kuidagi kaasa aidanud?

Pärast märtsis toimunud valimisi asus valitsus kiirel sammul erinevaid eelnõusid vastu võtma. Efektiivsuse huvides pandi mitu seaduseelnõud üheks kobaraks kokku, mis tähendas, et näiteks seitsme eraldiseisva hääletamise asemel oli seaduseid võimalik vastu võtta ainult ühe hääletusega. Paberil võib selline tegumood tunduda kasulik, kuid tegelikult ei anna see opositsioonile võimalust kõigi muudatustega süsteemselt tutvuda – põhimõtteliselt võib seda näha ka seaduste läbisurumisena. Vastureaktsioonina sellisele teguviisile on ilmnenud uutmoodi obstruktsioon, kus riigikogu töö on nii ummistatud, et kobareelnõusid ei saa isegi normaalselt hääletusele panna, sest pärast arvukaid arupärimisi selleni lihtsalt ei jõuta. Koalitsioon proovis kobarseadustega obstruktsiooni mõju vähendada, ent endale teadmata valas hoopis õli tulle. Lisaks saab koalitsioonierakondi süüdistada ka selles, et eelnõude vastuvõtmisega prooviti ,,nurki lõigata” ning välditi poliitikas esmavajalikku debateerimist. Kompromiss on poliitika paratamatu osa ja selle puudumine on osaliselt kivi ka valitsuse kapsaaias.

Kas olukord on nüüd lootusetu ja peamegi elama riigikogu vähemuse püsiva ikke all?

Kindlasti mitte, sest ka koalitsioonil on meetmed, millega laiaulatuslikku obstruktsiooni summutada. Kõige parem oleks konfliktiolukord lahendada läbi kommunikatsiooni – vaja oleks jõuda mingisugusele kokkuleppele, mille käigus opositsioon obstruktsiooni lõpetab ja koalitsioon viib eelnõudes läbi muudatused, mis opositsiooni rahuldaksid. Üksikute eelnõude puhul on selleni ka jõutud. Parlamendi töö saaks seeläbi normaalselt jätkuda. Paraku ei ole opositsioon praegusel hetkel oma valmisolekut läbirääkimisteks obstruktsiooni täieliku lõpetamise osas demonstreerinud, seega jääb järele oluliselt demokraatiavaenulikum variant – usaldushääletused ja päevakorra üle hääletamine. Sisuliselt tähendab usaldushääletus muudatusettepanekute eiramist koalitsiooni poolt ning jäigalt eelnõu hääletusele panemist. Olukorras, kus koalitsioonierakondade liikmetel on riigikogus häälteenamus, siis kipub usaldushääletus olema garanteeritud viis eelnõud vastu võtta. Usaldushääletuse pahupooleks on aga tõsiasi, et selle nurjumisel läheb valitsus laiali, sest kui parlamendienamuse moodustavad valitsuserakondade saadikud usaldushääletuses eelnõud ei toeta, siis esindusdemokraatia tingimustes tähendab see seda, et valitsusel puudub ka rahva toetus. Lühiajalisem alternatiiv usaldushääletusele on päevakorra hääletusele panek, mis tähendab sisuliselt, et riigikogu võib otsustada, et (protseduurilistele) küsimustele ja ettepanekutele enam ei vastata ja surutakse vastav seadus jõuga läbi. Kindlasti ei ole need ilusad meetmed probleemi lahendamiseks, ent olukorras, kus menetlusse on esitatud 2000 (fiktiiv)eelnõud, siis ei ole teised lahendused enam võimalikud – valida on halva ja halvema vahel.

Eelnõud võetakse usaldushääletustega vastu, mis edasi?

Probleem on ju säiliv: kui riigikogu tööd saab seisata praegu, siis saab seda seisata ka tulevikus. Maksumaksjatena ei ole meil mõtet ka 101 kahekordse keskmise palgaga inimeste toolinühkimist sponsoreerida. Suures plaanis oleks kasulik muuta riigikogu tööd reguleerivat seadust ehk Riigikogu kodu- ja töökorra seadust, et terve riigikogu seiskamine ei oleks enam sellisel viisil teostatav. Opositsiooni kuulamiseks tuleks endiselt leida võimalus, kuid seda ainult juhul, kui opositsioon ka tegelike lahenduste leidmisest huvitatud on. Samas ei tohiks demokraatlikke põhimõtteid arvestades olla parlamendivähemusel õigust tervet riiki ahelates hoida, kui neile miski ei sobi. Tuleb meenutada, et valitsusel ja parlamendienamusel on rahva antud mandaat otsuseid läbi viia ning kuigi opositsioonist ülerullimine on räpane viis poliitika tegemiseks, siis ei peaks ka vähemus riiki pantvangis hoidma. Nii koalitsioonierakondadel kui ka opositsioonierakondadel on rahva antud mandaat, aga demokraatlikke aluspõhimõtteid arvestades peame me käsitlema enamuse mandaati väärtuslikumana. Siiski ei tohi obstruktsiooni piiramisega ka endale jalga lasta, sest koalitsiooni ülemvõim ei ole asi, mida demokraatias kultiveerima peaks – poliitika peaks olema eelkõige kompromisside kunst. Keerulistel probleemidel ei ole lihtsaid lahendusi: koalitsiooni ega opositsiooni ainuvõim ei peaks olema eesmärk, tõde on kuskil vahepeal. Poliitikat tuleks teha kompromisse leides ning debateerides, kaevikusõda ei vii suures plaanis kuhugi – sellest kaotab koalitsioon ja sellest kaotab opositsioon, aga kõige rohkem kaotab sellest Eesti riik.

Allikad:

Related posts
Artikkel

Juhtkiri | Igasugune hind inimelu näol peaks alati olema liiga kallis

Artikkel

Video | Mida arvavad noored õpetajate palkadest?

Artikkel

Mis vahe on valimiskünnisel ja kvoodil?

Artikkel

Abiturient - Kallis Eestimaa, aitame õpetajaid!

Sign up for our Newsletter and
stay informed

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga