Artikkel

Helena Tõnise – Linn elab maa arvelt

Pikalt on olnud eestlastel arusaam linnast kui „väravast maailma“. Nende väravate kaudu ei tulda aga tihti tagasi ehk toimub tugev linnastumine ja maaelu tähtsuse langus, mis on põhjustanud Eesti ühiskonnas mitmeid probleeme.

Uudistes tuleb sageli teateid suletavate maakoolide ning enamasti linnas asuvate uute riigigümnaasiumite avamise kohta. Neil vähestel peredel, kes on otsustanud maal või ka ükskõik, millises väiksemas asulas elada, võetakse ära võimalus oma lapsele haridust anda. Peale selle kaotavad ka töö koolis olnud õpetajad, kes peavad leidma endale uue elukutse; kui läheb hästi, on suur linn töökohtadega lähedal, aga võib olla vaja ka kaugemal hakata tööl käima, mis tõstatab automaksu teema. See mõjutaks enim väikese sissetulekuga inimesi ning maal paraku elavad väikese sissetulekuga inimesed. See on taaskord näide sellest, et maaelu kohta otsustatakse linnas; automaksu kehtestavad inimesed, kellel pole aimugi, mida tähendab iga päev 25km kooli või poodi sõita. Maal tehakse elu lihtsalt võimatult keeruliseks ja kalliks, mida linlane oma elukauguses ei taju. 

Tänases globaliseeruvas maailmas on maaelul ka oluline kultuuriline roll. Eestlased on ajalooliselt „maarahvas“, mis, tõsi, oli kunagi halvustav, kuid praegu võiks juba osata maa väärtust hinnata. Selle asemel proovitakse sellest nimest lahti saada, nagu oleks see midagi halba. Maa on see koht, kus saab tunnetada oma juuri, oma ajalugu. Maa on see koht, mis meid toidab. Maa on see koht, kuhu saab põgeneda linna kiire elutempo, stressi ja anonüümsuse eest. Ei pea just talus elama, piisab ka Paide-suurusest linnast, et tunda väikese kogukonna soojust, hoolivust ja turvalisust. Linnadesse on kogunenud nii palju inimesi, et nad on muutunud kõik üheks massiks. Maal aga kantakse veel inimväärtusi edasi. Lisaks meenutab Ukraina sõda ka meile, et elame vaenuliku naabri kõrval ning nagu ütleb vanasõna: mets on vaese mehe kasukas. Metsa ja maaelu üldiselt peab hoidma ka turvalisuse huvides, et oleks kuhu põgeneda, et oleks, kus endale ise süüa kasvatada, sest „linnad ei tooda midagi, mida on eluks päriselt vaja.“

Probleem on suur, kuid mitte lootusetu. Kui n-ö kaks vastandit, linn ja maa, hakkaksid koostööd tegema, paraneks probleem jõudsalt. Selle nimel ka vaikselt liigutakse, meil on maaeluministeerium, mis tegeleb maaelu hoidmisega, väikekohtade elanikud seisavad ka ise aktiivselt enda õiguste eest. Minu arvates võiks rohkem kohalike arvamust kuulda võtta ettepanekute ja soovituste koha pealt, sest nemad on need, kes teavad, mis muutust vajab, mitte Tallinna kesklinnas töötav poliitik, kes paraku neid otsuseid vastu võtab. 

Linlased, kelle käes on kohtunikuhaamer, võiksid rohkem arvestada maaelanike vajadustega, taasavama väikseid koole ja poode, tooma tegevusi ja võimalusi väikestesse kohtadesse tagasi. Maaelu hoidmine nõuab raha, kuid riik võiks näha selle olulisust. Kõik võidaksid sellest.

Aitäh Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkond Eestis, et aitate meil pakkuda noortele esimest praktilist kogemust ajakirjanduses!

Lisa kommentaar