Hildegard Kivisaar – Maa, mis kuulub kahele
Palestiina on Vahemere idakaldal, Iisraeli külje all asuv osalise tunnustusega moslemite riik. Riigi suveräänsuse üheks alustalaks on rahvusvaheline tunnustus ning nii nagu 1918. aastal otsis Eesti heakskiitu läänest, proovib ka Palestiina de jure antud staatust saada. Praeguse seisuga tunnustab ÜRO 193-st liikmesriigist Palestiinat 138. Peamine põhjus mittetunnustamises peitub lahendamata piirikonfliktis ning lihtsas küsimuses – kellele kuulub palestiinlaste maa.
Igipõline Iisraeli ja Palestiina vastasseis jõudis ülemaailmsele huviorbiidile aastal 1947, kui ÜRO peaassamblee andis välja resolutsiooni juutidele Iisraeli riigija moslemitele Palestiina riigi loomiseks. Sellele järgnenud Araabia-Iisraeli sõjas hõivasid iisraellased osa palestiinlaste riigist ning ülejäänud maa liideti Jordaania võimu alla. 1988. aastal kuulutas Palestiina end iseseisvaks ning 1993. aasta konverentsil Oslos lepiti osapoolte vahel kokku Palestiina Omavalitsuse loomine. Rahupüüdlustele vaatamata on piiriküsimuses raske kompromissi leida, sest moslemid taotlevad omale usulist pühapaika Ida-Jeruusalemmas ning iisraellased püüavad aktiivselt vähendada Palestiina alasid, saates oma elanikke nende maale elama. Siiani on selles konfliktis jäänud kaotajaks moslemid, kelle territooriumi on järjepidevalt kitsendatud ning enam kui 5 miljonit palestiinlast on sunnitud elama koos minimaalsete vee-ja elektriressurssidega. Seetõttu oli sõjaline vastasseis piirkonnas vaid aja küsimus ning oktoobris alanud moslemite terrorirühmituse Hamas rünnakud Iisraelile selge tagajärg eelnenule.
Erise tüliõuna ehk piiriküsimuse seisukohad lähevad lahku ka ülejäänud maailmas. Käimasoleva Hamasi-Iisraeli sõja kontekstis seisavad Lähis-Ida moslemiriigid nagu Iraan, Saudi Araabia, Qatar ja Türgi kindlalt Palestiina taga ning mõistavad avalikult hukka Iisraeli käitumise. Samuti on palestiinlastele toetust avaldanud ka suurriigid Hiina ja Venemaa, kuid tundub, et nad juhinduvad rohkem mõttest uusi potentsiaalseid liitlasi leida, läänt õõnestada ning naftahinda mõjutada, kui siirast soovist moslemeid aidata. Vastukaaluks neile soosib unipolaarse võimuga Ameerika Ühendriigid Iisraeli, sest USAs elab maailma suurim juudikogukond. USA eeskujul on antud välispoliitilise suuna valinud ka Euroopa Liit ja suurriigid Suurbritannia, Austraalia ja Kanada. Selge toetus juutidele avaldub ka sõda kajastavas lääne meedias, mis on kallutatud Iisraeli toetamisele. Seega leidub mõjukaid liitlasi mõlemas leeris ning ühise rahu sõlmimine on ka välispoliitiliselt keeruline. Piiriküsimuse lahendamine nõuab mitmeid väljakutseid: territooriumi haldamine, Palestiina tunnustamine, juurdepääs pühapaikadele ja põgenike küsimus ning nende lahendamine eeldab kompromisse mõlemalt osapoolelt. Rahuläbirääkimistel tehtavate kokkulepetega ei jää paratamatult kumbki osapool lõpuni rahule, kuid sellise kompromissi saavutamine on ennekõike vajalik riikides elavatele inimestele, kelle põhiõiguste austamine ja normaalsed elamistingimused peaksid ületama kõik muud eesmärgid.
Geopoliitiline konflikt, kus seisavad vastamisi mõjukate rahvusvaheliste toetajatega Iisrael ja Palestiina, on lõhestanud Lähis-Idas moslemeid ja juute juba aastakümneid. Palestiina näeb end okupeerituna ja rõhutab oma õigust iseseisvale riigile, mille pealinnaks oleks Ida-Jeruusalemm ning Iisrael viitab oma õigusele kodumaa üle ja kodanike turvalisuse tagamisele. Palestiinlaste maaküsimus sõltub ajaloo erinevatest tõlgendamisest ning ainuke väljapääs rahu tagamise suunas on mõlema osapoole vastastikune tunnustamine, läbirääkimised ning territoriaalsed kohandused, mis kokkuvõtteks võimaldaks mõlemal riigil eksisteerida rahumeelselt kõrvuti.