Kai Ly Kröönström – Tormijooks Aafrikale, kas Euroopal on lootust?
Maailma fookus koondub aina enam Aasia riikidele ning eeskätt Hiinale. Ameerika sai 20. sajandil nautida oma hiilgeaega, kuid 21. sajandit on hakatud kutsuma Aasia sajandiks, kuid sama tähtis on areng ka ühes teises maailmajaos – Aafrikas. Aasia lipulaeva, Hiina, sündimusnäitajad on stagneerumas. Samal ajal toimub Aafrikas rahvastiku plahvatuslik juurdekasv. Prognoositakse, et aastaks 2050 on Sahara-taguse Aafrika elanike arv tõusnud ühelt miljardilt kahele ehk sellega ületanud Hiina rahvaarvu.
Paljud rahvusvaheliste suhete eksperdid on väitnud, et Aafrikast oleneb Euroopa tulevik. Euroopa kaubanduse ja välispoliitika tulevane kese saab olema Must Manner. Juba tänapäeval on Aafrika suurte globaalvõimude mõjutanner. Samas ei ole see paik kõigest võõrriikide mõjusfäär või humanitaarkriiside kese. Aafrikas on 21. sajandil toimumas innovatsioon ning on käimas kirev elu, sest Must Manner on eripalgeline. Kusagil leiab aset laastav humanitaarkriis, kuid mõnes piirkonnas on elustandardid lähedasemad Lääne riikide omadele ning äritegevus õiseb. Lääs peab muutma oma maailmapilti, sest Aafrika on muutumas ning see piirkond on palju kirjum kui esmapilgul tundub.
Euroopa suurim kaubanduspartner on siiani olnud Hiina, kuid tulevikus võib see muutuda. Vabakaubanduslepingut Ameerikaga ehk TTIP-d (Transatlantic Trade and Investment Partnership) arvatavasti ei suudeta allkirjastada, sest trumpilikud riigijuhid saavad seal vahelduvaks paratamatuseks (ehk vahepealne suhete paranemine nullitakse ära). Hiinaga samalaadse kaubanduslepingu sõlmimine pole eetiline teguviis, arvestades Hiinas läbiviidavat demograafilist genotsiidi uiguuride peal ning represseeritakse teisigi vähemusrahvusi. Lisaks seondub Hiinaga alati Taiwani iseseisvuse küsimus. Hiinaga kauplemist raskendab ka sealne läbipaistvuse puudumine, intellektuaalomandi eiramine ja paljud muud tegurid. Kes siis Euroopale perspektiivika kaubanduspartnerina veel alles jääb? Indiat võib pidada järgmiseks suurjõuks, kuid riigi vaesusindeks üsna kõrge ning ühiskonna elatustaseme ühtlustumise peale läheb veel kaua aega. Aafrika suurim kaubanduspartner on Euroopa Liit. Siiani on Aafrika peamiselt olnud tooraineid importiv piirkond. Väiksemas mahus tegeletakse toorainete töötlemise ning teenuste pakkumisega. Tulevikus on Aafrika jaoks kasulik agraarühiskonnast liikuda rohkem industriaal- ning infoühiskonna poole. Musta Mandri valmistoodang mitmekesistaks Euroopa tarbimist ning vähendaks Hiina mõjuvõimu.
Selleks, et võita Aafrika riikide südameid, tuleb esmalt hoida nendega häid suhteid. Lääs on Aafrika riikidega suhtlemises teinud kahjuks väga palju kommunikatiivseid ja strateegilisi vigu. Näitena võib tuua Prantsusmaa endise presidendi Nicolas Sarkozy üleoleva hoiakuga kõne. Tõeliselt labase solvanguga sai hakkama eelmine USA president Donald Trump, nimetades Aafrika riike “s*taauguriikideks”. Paljuütlev on ka see, et president Trump ei külastanud oma ametiaja jooksul ühtegi Aafrika riiki. Ka Biden ei ole seda siiani presidendina teinud. USA tähelepanu tundub olevat koondunud eelkõige Hiinale. Aafrika vähene tähtsustamine võib Ameerikale hiljem kätte maksta, sest loodus tühja kohta ei salli.
Aafrika sõpruse nimel võistlevad kõik tähtsad globaalsed mängijad – Euroopa Liit, Hiina, Venemaa. Euroopa Liit on praegu Aafrika suurim kaubanduspartner ning otseinvesteerija, kuid Hiina mõju ei tohi alahinnata. Hiina on viimase 20 aasta jooksul teinud pea igas Aafrika riigis suuremahulisi taristuinvesteeringuid. Selliseid megaprojekte ehitavad enamasti hiinlased ise, nii tuleb raha otseselt oma taskutesse tagasi. Täpsemalt on alates 2010. aastast Hiina laenudega finantseeritud kolmandik Aafrika taristust. Aafrika riikide võlg Hiina riiklikele pankade on väga murettekitav. Küsimusteta avanevaid rahakotiraudu ja ahvatlevaid intressimäärasid on hakatud kutsuma ”võlalõksu diplomaatiaks”. Seda terminit kasutati ka Trumpi administratsiooni ametlikes dokumentides. Hiina mõjuvõimu illustreerib näide Zambia riigi olukorrast. See maa on maavarade poolest rikas ja põllumajanduslikult arenenud, kuid sellele vaatamata on tegemist maailma ühe enim võlgades riigiga. Zambia suurim laenuandja on Hiina. Zambialastele ning ka paljudele teistele Aafrika riikidelele seostus Hiina varasemalt sõbraliku liitlasena, kes on lääne vastane. Hiina andis zambialastele relvad ja raha, et nad saaksid võita kolonialistidest inglasi ning saavutada iseseisvuse. Paraku ei käitu ükski riik, eriti mitte Hiina, altruistlikult. Hiina on järjekindlalt imbunud Aafrika majandusse. Aafriklaste südameid võidetakse jüäänidest rahamägedega. Suurimad Hiinalt laenajad on Zambia, Etioopia, Nigeeria, Angola ja Keenia. Sageli on ära öeldud IMF-i laenudest või eurooplaste pakutud variantidest. Hiina investeeringud ja laenud on ahvatlevad, sest vastupidiselt läänlastele ei nõuta mingeid eritingimusi. Näiteks seda, et riik peab juurutama demokraatliku riigivõimu, vähendama korruptsiooni jne. Hiina laenud on aga salakavalad, sest tasuda tuleb lisaks rahale ka muul viisil ning võlgnik on laenuandja otsutest sõltuv. Kõrgest laenukoormast tingitult on Hiina positsioon Zambias nii tugev, et suudetakse mõjutada ka kohalikku poliitikat. Lisaks on Zambia ja paljud teised riigid Hiina liitlased rahvusvahelisel areenil. Zambia oli üks 53-st riigist, kes andis ÜRO-s Hiinale toetushääle Hongkongi julgeoleku seaduse üle otsustamisel, mis muudab Hongkongis Hiina vastase tegevuse kuritegelikuks ja suukorvistab kogu opositsiooni. ÜRO Inimõiguste Nõukogus jäi peale Hiina tahtmine, sest kõigest 27 demokraatlikku riiki näitasid välja hukkamõistu selle seaduse vastu. Hiina saavutas võidu tänu Aafrika riikide toetusele. Kas Euroopa Liidul on võimalus takistada Hiinal saavutamast liidripositsiooni Aafrikas või on selleks juba hilja?
Muutuse jaoks tuleb esimese sammuna laiemalt ühiskonnas rohkem Aafrikas toimuva üle arutleda, sest inimestes peab tekkima huvi ja mingigi ettekujutus nende kaugete ja erinevate rahvaste suhtes. Algatuseks ei tohiks Aafrika olla Eesti ajakirjanduse jaoks obskuurne teema, sest selle mandri olulisus läänele tuleb välja mitmetes aspektides. Näiteks on Aafrika üks peamine mikrokiipide koostisosade toormekoht. Mikrokiibid omakorda on pea kõikide kõrgtehnoloogiliste toodete aluseks. Kui lasta Hiinal või teistel saada toormeaevandused enda kasutusse, siis jääb Euroopa selgelt kaotajaseisu ning ei suuda tehnoloogia valdkonnas enam teistega sammu pidada. Järgmine põhjus Aafrikast hoolimiseks on see, et ebastabiilne Aafrika tähendab Euroopa jaoks uusi pagulaslaineid. Ratsionaalseid reaalpoliitilisi põhjendusi leiab veel palju, kuid ära ei tasuks unustada ka inimlikku mõõdet. Külma sõja järgselt on Aafrikat hakatud kutsuma maailma veriseimaks mandriks – sõjad, näljahädad, epideemialained, korruptsioon ja muud probleemid on laastanud seda piirkonda aastakümneid. Koroonapandeemiast tingitud majanduskriis mõjutas just Aafrikat kõige tugevamalt. ÜRO andmetel elas seal 2021. aastal allpool vaesuspiiri (1.90 dollarit päevas) umbes 490 miljonit inimest.
Kas eurooplased peaks sulgema silmad selle ees kui halbades tingimustes inimesed Aafrikas elavad? Kas süüdistada edasi neid rahvaid selles, et nad ei suuda ise hakkama saada, ja uskuda salamahti, et aafriklased on laisad ja saamatud, nagu populistlikud paremäärmuslikud poliitikud on kuulutanud? Häiriv, et selliseid vaateid levitavad sageli inimesed, kes pole ise maailma näinud ega Aafrika ajaloo ja poliitikaga natukenegi tutvunud. Näide olukorra illustratsiooniks – jah, Aafrikas on läbikukkunud riike nagu Somaalia. Sealsed elutingimused on ebahumaansed, kuid see tuleneb ka välistest teguritest. Somaalia on pidanud võitlema kliimamuutustega ja sellega kaasneva rändesurvega ning aastakümneid kestnud sõjaliste konfliktidega. Viimastel aastatel on ÜRO andmetel Somaalia heaolu ja ühiskond liikunud positiivsuse suunas. Sellele vaatamata vajab siiani pea pool Somaalia elanikest välisriikidelt materiaalset toetust toimetulekuks. Sõbralikud suhted Aafrikaga ja toetuse üles näitamine on aluseks ka headele kaubandussuhetele. Hüljates Aafrika prioriteetsuse, võtab Euroopa asemel sooja koha palava päikese all sisse keegi teine. Et nii ei juhtuks, on tees tulevikuks tegutseda!