Kaks võimu palet – kuidas rakendatakse neid parempopulistlikus Ungaris?
Võimu esimene ja teine pale on võimu kaks kõige enam kasutatud palet. Need on meid ümbritsevad võimudünaamikad, mida tasub teada, tunda ja analüüsida. Võimu esimene pale on otsesem ja leiab aset kõigis inimsuhetes, teine aga kaudsem, kuid siiski igapäevase poliitika osa. Võimu esimene pale, inglise keeles first face, tähendab otsest võimu kahe toimija vahel, kus üks omab võimu teise üle, isegi siis, kui teine osapool seda ei soovi. Seesugust võimu saab rakendada käskude, manipulatsiooni, jõu ja mitmete teiste võimu mõistete kasutamise abil. Tavalisemad näited on vanema ja lapse, õpetaja ja õpilase ning ülemuse ja alluva suhted. Talcott Parsonsi sõnul on igas suhete süsteemis kindel hulk jõudu, seega peab A-pool võimu määratluse põhjal tekkima, võttes sellega vähemaks võimu B, C, D jne käest. Võimu esimene pale on üks fundamentaalsemaid ja lihtsamaid võimu käsitlusi, sest seda leidub praktiliselt kõigis suhetes. Võim võib liikuda ühelt toimijalt teisele, aga üks osapool jääb omama tugevamat võimu kui teine.
Võimu teine pale, inglise keeles second face on võim päevakorra (aktuaalsed ja käsitletavad teemad) kontrolli, muutmise ja kehtestamise üle. Inglise keeles on selle termin agenda-setting. Kontroll päevakajaliste ja puudutamist vajavate teemade üle on enamasti riigis juhtiva organi (valitsus, parlament) käes, mõnes riigis kontrollib seda näiteks diktaator või võimul olev partei. Mõneti võib liikuda kontroll aktuaalsete teemade üle ka rahvale, seda otsedemokraatia näol, kui viiakse läbi referendumeid. Otsedemokraatlik kord paneb valitsuse ja parlamendi olukorda, kus nad peavad rahvaga kontrolli päevakorra üle jagama. See pingestab valitsevates organites tihti õhkkonda, sest nad kaotavad monopoli päevakorra seadmise üle. Thomas Birkland kirjutab: “Päevakorra koostamine on protsess, mille käigus probleemid ja alternatiivsed lahendused saavutavad või kaotavad avalikkuse ja eliidi tähelepanu.” Samuti väidab ta, et päevakorra koostamise üle käib tihe konkurents, sest see mõjutab paljusid elusfääre ja läbi selle saab tegeleda paljude erinevate probleemidega.
Võimu esimese ja teise palge vahel on neid eristavaid aspekte. Esiteks on esimese palge toimimine vähem kompleksne, sest see põhineb kahe osapoole võimusuhtel, kus üks pool on kõrgemal ja teine madalamal. Teise palge puhul on aga oluline teada, et selles käsitluses omab võim suurt kaalu poliitilise suuna määramisel. Tähtis on mõista, et isegi, kui probleem on juba päevakorras ja seda käsitletakse, võib tekkida suur poleemika selle üle, kuidas seda määratleda ja lahendada – tekib mitmeid poliitikaid ja ideid, mis pakuvad samale olukorrale erinevaid lahendusi (Birkland 2016: 123). Seega mõjutab võimu teine pale olulisemalt riigi poliitilist kurssi, esimene pale seejuures baseerub pigem inimsuhetele. Robert A. Dahl on öelnud: “Minu intuitiivne ettekujutus võimust on midagi sellist: A omab võimu B üle niivõrd, kuivõrd ta saab panna B tegema midagi, mida ta muidu ei teeks.”. Esimene pale võib esineda suuremas mastaabis huvigruppide ja erakondade vahel. Samuti juhul, kui riigivõim on autoritaarne, aga seda leidub vähe.
Viktor Orbán on olnud Ungari peaminister alates 2010. aastast ning on selle ajaga jõudnud riigi juhtimisel tasemele, kus Ungari riigivõimu kohta kasutatakse muuhulgas väljendit semi-dictatorship. Semi-dictatorship tähendab, et riik on küll autoritaarne, aga seal toimuvad valimised. Näiteks on Orbáni juhitud Ungaris on enamus meediakanalid valitsuse kontrolli all. Ajakirjanikud on võtnud korduvalt sõna ja öelnud, et Ungari meedia on oligarhide, kes on seotud Viktor Orbáni ultra-natsionalistliku valitsusega, käes. Samuti on välja toodud, et sealne kontroll meedia üle on Euroopa Liidus täiesti erakordne juhtum. Sellelaadset meedia omastamist ning tsensuuri saab defineerida kui võimu esimest palet, sest teisiti mõtlevaid ajakirjanikke kiusatakse taga ning neil ei ole täielikku ajakirjandusvabadust. Võimu teist palet Ungaris väljendab see, et Viktor Orbán omab suurt, kui mitte täielikku kontrolli päevakorra loomisel. Seda väljendab hästi 2016. aastal toimunud referendum. Antud referendumiga otsustati migrantide vastu võtmise üle. Orbán kasutas referendumist teatamisel sõnastust, et kvoodisüsteem “muudaks Ungari ja Euroopa rahvuslikku, kultuurilist ja religioosset identiteeti.”. Ka Ungari valitsus ei hoidnud tagasi oma kallutatud suhtumist referendumisse. Referendumi sõnastus oli: “Kas soovite, et Euroopa Liit saaks kontrollida mitte-Ungari kodanike kohustuslikku kolimist Ungarisse ilma rahvakogu nõusolekuta?”. Küsimuse sõnastus ning sellega kaasas käiv kampaania oli valitsuse poolt kallutatud ja referendumi tulemused olid ootuspärased – oldi migrantide vastu. Ungari valitsus sai edaspidi migrantide teemal sõna võttes viidata rahva tahtele. Võimu teine pale avaldub selles olukorras omapäraselt. Orbán, kontrollides päevakorda, kuulutas välja referendumi, mille sõnastus ja kampaania oli kallutatud. Referendum annab paberil võimu rahvale, kuid tegelikkuses on ikkagi võim Viktor Orbáni käes. Orbani võim päevakorra üle väljendub ka teistes teemades. Ungaris ei käsitleta laialdaselt LGBTQA+, naiste ja mustanahaliste õiguste teemasid, tehakse antisemitistlikku ja muude vähemuste vastast propagandat — seda kõike valitsuse ja juhi tasandil. ADL Global tegeleb antisemitsimi uurimise ja statistika kogumisega ning 2019. aastal andmetel on Ungari populatsioonist 42% antisemitislike vaadete poole kaldu. Eeltoodud näidete najal saab väita, et Orbán on “heaks” näiteks võimu esimese kui ka teise palge rakendamisel. Saab järeldada, et riikides, kus valitseb diktaatorlike omadustega valitseja, rakendab ta suure tõenäosusega nii esimest kui ka teist võimu palet.
Võimu esimene ja teine pale on võimu vormid, kus esimene kätkeb endas võimu toimijate A ja B vahel, kus üks omab võimu teise üle. Võimu teise palge omaduseks on päevakorra seadmise, kontrollimise ja selle üle otsustamise võim. Kui võimu esimene pale toimib muuhulgas ka igapäeva suhetes, siis teine pale esineb rohkem riiklikul tasandil. Ungari näitel saab öelda, et seal, nagu ka teistes sarnase valitsemisviisiga riikides, valitsev võim rakendab mõlemat võimu palet, kasutades neid diktaatorluse kehtestamiseks ja totaalseks kontrolliks.
Kasutatud allikad:
Birkland, Thomas A. (2016) An Introduction to the Policy Process: Theories, Concepts, and Models of Public Policy Making. London and New York: Routledge, 122-143.
Dahl, R.A. (1957), “The concept of power”, Behavioral Science, 20, 201-215.
Ilikova, L. and Tushev, A., (2020). Right-Wing Populism in Central Europe: Hungarian Case (Fidesz, Jobbik). Utopía y Praxis Latinoamericana, 25(12), 325-332.
Parsons, Talcott. (1971) “On the Concept of Political Power”, in: S. N. Eisenstadt (Ed.) Political Sociology: A Reader. New York: Basic Books, 43-50.
Szabó, Jakub. (2020) ‘First as Tragedy, Then as Farce: A Comparative Study of Right-Wing Populism in Hungary and Poland’, Journal of Comparative Politics, 13(2), 24–42.
Varone, Frederic; Engeli, Isabelle; Sciarini, Pascal; Gava, Roy (2014) “Agenda Setting and Direct Democracy: The Rise of the Swiss People’s Party”, in: Christoffer Green-Pedersen, Stefaan Walgrave (Eds). Agenda Setting, Policies, and Political Systems: A Comparative Approach. Chicago and London: The University of Chicago Press, 105-122.
ADL Global: https://global100.adl.org/country/hungary/2019. Külastatud 14. september 2022.