Artikkel

Karl Hendrik Kõiva: Iisraeli-Palestiina konflikt viib meid tagasi Külma sõja aegsesse maailma

Teadagi on tegemist vägagi keeruka olukorraga. Iisraeli-Palestiina piirkonnas on juba inimkonna algusest tekkinud tuliseid võitlusi ja pingeid ning need on kandunud üle ka tänapäeva. Igal inimesel, kes tunneb ajalugu, on oma tõlgendus juhtunud sündmustest ja arusaamast, kellel ikkagi lõpuks õigus on. Mõlemad pooled väidavad üksteise kohta vastukäivaid fakte ning ütlevad, et see on nende maa.

Nii Iisrael kui ka Palestiina on lähiajaloos inimõigusi rikkunud ja eiranud kehtestatud kokkuleppeid. Iisreal küll pidi esialgu enda eest võitlema Vabadussõjas pärast ÜRO kehtestatud kahe riigi lepet, kuid alates 1967. aasta sõjast on Iisrael samas ise okupeerinud Jordani Läänekald ning sinna on toimunud ka massiline juutide sisseränne. Palestiinat aga juhib alates 2007. aastast terroriorganisatsioon Hamas, mis ei tee rahvusvahelises pildis nende seisu paremaks. Alates ka selle aastasest sõjast on mõlemad pooled üüratult paljudelt inimestelt elusid võtnud. Raske on valida pooli teades, et mõlemad riigid pidevalt üksteise aladele tungivad ja tsivilisatsiooni hävitavad. Kuidas saab toetada kedagi, kes on ise süüdlane aga samas ka kannataja? See ongi väga kahepalgeline olukord, sest igale poole, kuhu vaadata, on süüplekke eredalt näha. Mõlemad riigid on valinud ka pantvangide võtmise tee, mis on üks julmemaid variante üldse (mõnesmõttes isegi hullem kui tapmine). Hoida pereliikmeid ja just eriti väikseid lapsi oma lähedastest mitmeks nädalaks eemal on mõlema poolt väga armutu ja külmavereline. See näitab, et nii Iisraelil kui ka Palestiinal puudub igasugune süütunne üksteise vastu ja mõlemad pooled on valmis lõpuni minema.

Otsustamisele ei aita kaasa ka Eesti riigi kohene toetus Iisraeli kasuks. Tegemist ei ole nii ilmselge olukorraga nagu Ukraina-Venemaa sõjas. Viimase puhul on elementaarne toetada Ukrainat, sest pealehaku alustaja Ukrainas oli Venemaa, kuid tulles Iisraeli ja Palestiina juurde, pole sõja alustajaks kumbki neist. Muidugi võib väita, et praegust sõda alustas 7. oktoobril Gaza, mis on ühelt poolt tõsi, kuid teiselt poolt on pidev üksteisele rakettide saatmine toimunud igapäevaselt juba pikemat aega. Lisaks Eestile on ka ülejäänud Euroopa riigid Iisraeli poolele jäänud, sest Iisrael on ju teadagi demokraatlik riik (mis küll tegudes alati ei väljendu). Iisrael on üldse Euroopasse rohkem sisse imbunud, nt Eurovisioonil on osaletud alates 73-ndast aastast. Seetõttu võibki jääda inimestele Eestis ja mujal läänes mulje, kuidas Iisrael on ainuõige valik ning Palestiinal pole millekski õigust.

Ukraina-Venemaa sõda tuleb mängu samuti teises osas. Iisraeli poolel on Ameerika Ühendriigid, kes on Ukraina peamine varustaja. Kuid teada on ka fakt, et Palestiina ja Venemaa vahel on olulised sidemed ehk mõlemad aitavad üksteist sõdades varustusega. See tähendab, et Palestiina teeb koostööd agressorriigiga, riigiga, mis on praeguseks läänemaailmast täielikult eraldatud ja unustatud. Me oleks justkui tagasi Külma sõja aegades, jällegi on vastasleerides USA ja Venemaa. Viimaste jaoks on aga praegune sõda pigem poliitiline sõda (nagu ka Külm sõda), motivatsiooniks saada rohkem moraali kogu maailmas. Minu kui demokraatliku riigi elaniku ja läänemaailma osa jaoks on hädavajalik Iisraeli ja USA võit, sest Palestiina võimukogumisel jääb sihiku alla kogu ülejäänud läänemaailm

Iisraeli-Palestiina konfliktis kaldun mina Iisraeli poolele. Tuleb küll tunnistada, et esialgu oleks ma jäänud erapooletuks, kuid pärast spekuleerimist siiski muutsin oma meelt. Iisrael on rohkem demokraatlikum ja vabam riik, ning Palestiina jääb rohkem tsensuursemale poolele. Ka läbi Eurovisiooni olen ma Iisraeli olemust rohkem tunnistanud ja õppinud rohkem seda kui riigina austama. Põhilisena sooviksin mina ikkagi seda, et kahe riigi vaheline sõda lõppeks võimalikult kiiresti, et sajandite pikkused kannatused saaksid lõpu ja süütud inimesed ei kannataks. Muidugi on tähtis kuidas sõda lõppeb, ning ainuõigeim variant oleks nende vaheline rahulepe. Mitte kumbki ei pea üle võtma teise territooriumit, vaid parem austagu mõlemad usundid üksteist ja elagu rahus edasi.

Antud artikli avaldamist toetab Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkond. Täname teid noorte ajakirjanike toetamise eest!

Lisa kommentaar