Artikkel

Liis Maria Simm – Maailm peale sõda on meie jaoks veel täielik teadmatus

Ukrainas on toimunud täiemahuline sõda juba üle aasta. On väga oluline, et antud olukorrast teadlikkuse hoidmine ei raugeks. Kuidas aga sellel perioodil suhtuda vene rahvusesse ja mis on selle kohutava sündmuse tagajärjed, milliseks kujunevad suhted Venemaaga sõja lõppedes?

Euroopa sihiks on Ukraina sõja võit, mis tundub antud ajahetkel võimalik, lihtsalt ei ole teada, kui pika aja pärast ja milliste kaotustega. Venemaa tegevust on aga keeruline ette ennustada, kuna nagu näha, ei ole ükski meede Putini peatamiseks piisav. Vastupidi, ta jätkab konflikti arutut eskaleerimist, mille näiteks võib tuua mobilisatsiooni ja täiesti väljaõppeta inimeste lahinguväljale saatmise, mis suure tõenäosusega lõppeb nende surmaga. See näitab hästi, kui vähe Putin tegelikult oma rahvast hoolib ja kui mõtlematud ta otsused võivad olla.  Ma arvan, et põlglik suhtumine Putinisse ei pruugi olla sõjaga tulnud uus nähtus, vaid on seda lihtsalt veelgi süvendanud. Sõja kestus ja selle julmuse tase arvatavasti enam edaspidist suhtumist Putinisse ei muudaks, küll aga oleks sõja lõppemine kergendus nii Venemaa kui ka Ukraina rahva jaoks.

Päevakohane arutelu viimase poole aasta jooksul on olnud ka vene ja valgevene sportlaste rahvusvahelistele võistlustele lubamine. Teema teeb tundlikuks asjaolu, et nendest rahvustest sportlased ei pruugi oma valitsust toetada ja on teinud palju tööd vajalikku vormi jõudmiseks. Sportlaste võistlustele lubamise pooldajad toovad argumendiks, et spordiüritused ei tohiks olla poliitikast mõjutatud ja et nii oli ka vanakreeka-aegsetel olümpiamängudel, kus kõik sõjalised toimingud pandi ootele. Minu arvates on aga ükskõik milline Venemaa ja Valgevene esindamine ja võimalik tunnustamine antud olukorras täiesti lubamatu. Nendele riikide sportlaste võistlema lubamine tekitaks tunde nagu midagi poleks vahepeal juhtunud. Venemaa ja Valgevene tuleb välismaailmast isoleerida, kuni nad mõistavad oma tegude tagajärgi. 

Tekib küsimus, et kas isoleeriv suhtumine peaks edasi minema ka peale sõja lõppu. Nagu ajaloost näha, on isegi peale kõige julmemaid sõdu suhted Venemaa ja ka mõne teise sarnase riigiga püsinud. Ainus viis, kuidas ma näeks suhete säilimist sobilikuna, on siis, kui Venemaa valitsemissüsteem täielikult muutub ja võimule tuleb keegi, kes päriselt mõistab toimunu tõsidust ja julmust. Kahjuks on aga selline stsenaarium väga ebatõenäoline ja kui üldse, siis võib see toimuda alles väga pika aja pärast. Peale Ukraina võitu peab toimuma väga tõsine kohtumõistmine sõjakuritegude üle, kuigi ilmselt ei ole kunagi võimalik Ukraina inimeste kannatustele vastavat karistust leida. Minu arvates peaks isoleeriv suhtumine säilima ka peale sõja lõppu, kuna vastupidine näitaks Venemaa tegevuse tolereerimist. Ilmselt aga riikidevahelised suhted mõne aja pärast jätkuvad, kuna paljud riigid on Venemaast oma majanduses ja ka paljudes muudes valdkondades sõltuvad.

Venemaa ja Valgevene tegevuse taunimiseks on väga oluline, et neid kohe peale sõja lõppu ei lubataks ülejäänud maailma tegevustesse ja organisatsioonidesse. Vene rahvuse suhtes diskrimineerivalt käituda muidugi ei tohiks, kuid samas on neil vaja oma riigis olukord mingil viisil korda teha. Maailm peale sõda on meie jaoks veel täielik teadmatus, kuid saab ainult loota ja teha kõik, mis ülejäänud maailma võimuses, et kurjategijad saaksid peale sõja lõppu oma tegude eest karistatud.

Allikad:

https://www.err.ee/1608884801/urmas-reinsalu-meie-tegevuse-siht-on-ukraina-voit

Lisa kommentaar