INFOSÕLME MEESKONNA KOMMENTAAR
Tähelepanu! Järgnev artikkel ei kajasta Infosõlme meeskonna arvamusi.
Miks me selle artikli avaldame? Me soovime luua keskkonda, kus toome kokku igasugused noorte arvamused välispoliitikast, mitte ainult neid, mis langevad meie maailmavaadetega kokku. Leiame, et on tähtis saada aru, mida ühest teemast arvavad erinevad ühiskonnakihid, eriti need, mis tihtipeale kajastatud ei ole (sel juhul venekeelsed noored). Seda mitte konsensuse leidmise nimel. Pigem selle nimel, et leida riigi kommunikatsioonistrateegia nõrkused ja analüüsida, mis riigipoolsed sõnumid on efektiivsed ja millised ei ole. Eriti tähtis on see Venemaa propaganda vastu võitlemiseks. Arusaadav, et venekeelsed noored ei ole ühtne grupp, kes kõik mõtlevad samamoodi. Seda iseloomustab ka see, et Infosõlme peatoimetaja on venekeelne noor, kelle arvamus ei kattu artiklis öelduga.
Artiklis sisalduvates noorte arvamustes võib leiduda nii mõni eksimus – peamiselt sellel teemal, kas riigil on õigus midagi teha või mitte. Või näiteks ei olda riigi seletuses piisavalt veendunud. Leiame, et Eestil ei ole mitte mingit kohustust võtta vastu vene põgenikud, eriti neid, kes põgenevad mobilisatsioonist. Mobilisatsioonist põgenemine saadab selge signaali – olen ukrainlaste tapmisega olnud nii kaua rahul, kuni tuli minu kord neid tappa. Kuulda on seda, et peame avama oma piirid venelastele, et nad kulutaksid oma raha ja näeksid kuivõrd hea on elu Läänes. Samas, see lihtsalt ei tööta. Venelastele olid Euroopa piirid avatud üle kolmekümne aasta, kuid režiimi vahetust see toonud ei ole. Miks siis arvatakse, et nüüd see toimib? Samuti on Eesti (kui ka mistahes muul Schengeni liikmesriigil) õigus piirata riiki sisenemist teatud riikide kodanikele erinevatel põhjustel, sh julgeolek. Ju keelati ka mõne riigi kodanikel Eestisse sisenemine koroonaviiruse pandeemia ajal. Praegu on muutunud ainult põhjus, kuid seaduslik alus on täpselt sama. Vene põgenike sissevool Eestisse on riigi jaoks otsene julgeolekuoht, eriti seetõttu, et Venemaa on süstemaatiliselt põgenikke kui hübriidrelva (on kasutanud ka turiste, mistõttu toetame jätkuvalt turismiviisa keelu üle Euroopa).
Vene armee toetuse vastu suunatud seadus ei diskrimineri rahvuse põhjal – seaduse põhjal saab karistada nii eestlane kui ka venelane. Lihtsalt on nii, et mõne muu kodakondsusega isik elab siin elamisloa alusel, mis võetakse riigivastase tegevuse või retoorika tõttu ära. Eesti ei ole seejuures kuigi unikaalne või otseselt diskrimineeriv riik. Riigivastase tegevuse või retoorika tulemusena võetakse elamisluba ära mistahes riigis, seda arvatavasti nii Venemaal, Ukrainas kui ka mujal.
Kohalike noorte mõtted Ukraina sõjast: “Saeme oksa, mille peal istume”
Kõige kajastavam teema meediaruumis on endiselt Ukraina sõda. Siin-seal räägitakse nii paljudest sõjaaja õudustest, alates tuumarelva kasutamisega seotud paanika puššimisest ning lõpetades Kertši silla purustanud plahvatusega, kui ka puhkenud vaidlustest õigluse kohta. Arutletakse õiglase sõja teooria üle, kas võib seda siiski nimetada õiglaseks või sõda ei õigusta miski? Meediamaailmas on toimumas omaette infosõda, mis majanduse, kultuuri ja poliitika valdkonnas esilekerkinud kitsaskohtade kajastamise kõrval paljastab ka masside arvamusi. See tihtipeale väljendub üksmeeles. Kuid ka see on kahe otsaga vorst. Selleks uurin, mida arvavad vene keelt emakeelena kõnelevad noored Eestis kõige päevakajalisemate teemade kohta.
21. september 2022
Venemaa president Vladimir Putin kuulutas välja osalise mobilisatsiooni. On teada, et suurt vaimustust see Venemaa ühiskonnas ei tekitanud ning enamiku venelaste positsiooni tegid selgeks mitmes linnas toimunud protestid mobilisatsiooni vastu. Teadagi ei saanud neid uudiseid kahe silma vahele jätta ka Eesti noored, kes aga jälgides ühte ja sama sündmuste kulgu, kogesid täiesti erinevaid tundeid ja emotsioone. “Mida ma tunnen? Kurvastust. Süda on kurjust täis” — tõdeb neiu Ida-Virumaalt, käsitledes seda “tervikut” lõhkuvat otsust üpris selge pikaajalise sõja märgina.
Mobilisatsioon on tegelikult teinud paljud inimesed ärevaks. “Esialgu tabas meid närvišokk. See oligi märguandeks, et asjad on naljast kaugel, seega oleme kurvad,” ütlevad neiud Tallinnast. Kuivõrd võiks õigustada Putini otsust, ei oska nad hinnata, kuid lähtuvalt tema viimastest järeldustest ja arvamuseavaldustest meediakanalites tundus see neile vältimatuna: “Tema poolt transleeritud poliitiline meelsus kaldus sellesse sängi,” nentis üks neiu oma sõbrannale.
Šokist neutraliteedini on vaid üks samm. Mõne noormeeste südametes pole aga midagi võpatanud. Aga kas keegi ju ootaski neilt? Ei usu. “Ausalt öeldes, see mobilisatsiooniga seotud teema ei tekitanud minus mingeid tundeid ega emotsioone. Mul suva. Ei tollal ega ka praegu ei julge ma arutleda otsuse õigsuse üle,” sõnas üks 16-aastane poisiklutt Lasnamäe kandist. Pigem viitab ta sellele, et peab neutraliteedist kinni: ei poolda ega ütle midagi vastu. Muide, sedasi ehk siis “ei poolda ega ütle midagi vastu” on üpris paljud vene keelt emakeelena kõnelevad noored üritanud oma arvamuse jaanalinnu kombel liiva alla peita n-ö kaitstes end võimalike “mõjude” eest. Kuid kui Eestis algabki mingi köievedu kõigi sellest tulenevate vastupanude ja sõjaliste vägede puššimisega, siis on meie Lasnamäe tegelasel põgenemisplaan valmis: “Oleme perega otsustanud kolida Soome või teise riiki. Selles suhtes leppisid vanemad juba varem kokku,” kinnitas ta. Praegu on tal aga ikkagi plaanis pärast kutsekooli tulla sisekaitseakadeemiasse. Noormehe vanemad omakorda loodavad, et sõda läheb nende perest mööda. Nagu enamik meist.
“Ennekõike tormasin ma oma sõpradelt Venemaalt küsima, kas neid mobiliseeriti või mitte. Kui sain eitava vastuse, siis tundsin imelist kergust südames. Reaktsioon iseenesest oli aga neutraalne, kuna see ongi kohustus kaitsta oma kodumaa huve, isegi kui tal pole õigus,” ütleb noormees Ida-Virumaalt. Ei kuulu ta asjatundjate hulka, kuid võib eeldada, et teise maailmasõja lugu korratakse, kui NSVL oli lihtsalt “lihaga purustanud”. Tüütult ja aeglaselt NSVL saavutaski oma eesmärgi — võib näha selles selgesti joonistuvat mustrit. “Ikka usun ja loodan, et see sõda lõpeb varsti, kuna on äärmiselt kurb jälgida, kuidas vennalikud rahvad üksteist tapavad…”
Mõne inimese sõnutsi on aga Venemaa pideva surve all nii lääne kui ka NATO-sse kuuluvate riikide poolt. “Putin ütleski, et osaline mobilisatsioon korraldati “nii kodumaa suveräänsuse kui ka territoriaalse terviklikkuse kaitsmiseks” — võtab kindla seisukoha Tallinnas elav noormees. “Ikka mina arvan, et see on tark lahendus. Uudiseid jälgides üpris paljudele võiks tunduda kentsaka ja narrina, kui näiteks ajakirjanikud pidevalt jändavad selle kallal, et usutavalt kirjeldada asjaolusid, mis üldse ei ole inimese teadvuses”.
Jus suffragii kaob — kodanikud alles jäävad
On mõned teist ehk kuulnud, et 2022. aasta septembrikuus läbis Riigikogus esimese lugemise eelnõu, millega Eestis elavad Venemaa ja Valgevene kodanikud kaotaks oma hääleõiguse kohalike omavalitsuste valimistel. Kas tegelikult nn Jus suffragii on nüüdseks saanud julgeolekuküsimuseks? Või siis juured ulatuvad kaugele ajalukku? Kas tegemist on alusetute kaitsemeetme või esilekerkinud mädase russofoobiaga? Arvamused parlamendis jagunesid sel teemal kaheks: mõned usuvad, et vaenulike riikide kodanikud ei tohiks mingil moel osaleda Eesti poliitilises elus, teised aga siiralt ei saa aru, kuidas Venemaa ja Valgevene kodanikud võivad KOV-valimistel kahjustada Eestit? Millise seisukoha sa selles võtad?
“Vaenulik riik ei tähenda vaenulikku rahvast. Kui oled kogu oma elu elanud teatud riigis, kuid lihtsalt teise passiga — on see eelduseks selleks, et sind nimetaks relvastatud nuhiks? Kui inimene elab Eestis, seega on ta kehtestatud seadustega rahul ning nendest ka lähtub otsuste tegemisel, eks ole?” — sedastab 19-aastane neiu Ida-Virumaa kandist.
Paljud noored pigem saavad aru mõlemast poolest. Kuna ühelt poolt võivad nende riikide elanikud olla vastuvõtlikud välismõjudele, sh ka propagandale ehk autoritaarse mõttemaailma tööriistale. Kuigi see ei pruugi olla enesestmõistetav. “Usun, et valitsus ei tohiks võtta KOV-valimistel Vene ja Valgevene kodanike hääleõigust. Näiteks, kui inimene järgib riigis kehtestatud seadusi, töötab just selle riigi heaks, austab selle riigi ajalugu, kultuuri, tunnustab elukorda, võtab vastu seda, mis tema jaoks tehakse ja pakutakse ning omab hulganisti ideid riigi potentsiaali avastamiseks või uuenduste teostamiseks, aga ametlikult on ta teise riigi kodanik, siis ma ei mõista, miks ta ei saa oma häälega panustada Eesti riigi arengusse” — laiutab nõutult käsi neiu Ida-Virumaalt.
“See samm on vastuolus Eesti põhiseadusega. Eelnõu algatajaks on Mihhail Lotman, kes küllap siiralt usub, et Ukrainas sõjalist operatsiooni toetavad Venemaa kodanikud peavad kaotama oma hääleõiguse. Mille alusel on aga Eesti parlament kindel selles, et Eesti kodanikud ei toeta Ukrainas toimuvat sõjalist operatsiooni? Või et Vene kodanikud Eestis on ilmtingimata kahe käega selle poolt? Sellest tulenev tõik viitab kiirustavale otsusele meie parlamendi poolt” — arvab Mustamäel elav nooruk.
Põhiseaduse kohaselt ning võrdõiguslikkuse põhimõtetega arvestades peaks igal riigis elaval kodanikul olema hääleõigus. Kas hääleõiguse teostamise proaktiivne takistamine aitab kaasa Eesti arengule ja õitsengule suunatud strateegiate rakendamisel? Jääb kahtlevalt pead vangutama.
Kultuur ja haridus — olla või mitte olla “terrorirünnakute” kaasvõitlejad?
“Ikka olla! Usun, et kunst peaks siiski jääma reaalsuse peegliks ja kõigil on õigus otsustada, mis moel ja milliseid tööriistu kasutades seda reaalsust publikule näidata ning ühtlasi ka end selgeks teha. Juhtides tähelepanu haridusele tuleb meeles pidada, et tähtsaim on erapooletu info edastamine, mitte vaenu õhutamine” — jagab oma arvamust neiu Ida-Eesti piirkonnast.
Nagu varem mainisin: kahe otsaga vorst. “Saan sellele küsimusele ühemõtteliselt vastata, kusjuures eitavalt. Valitsev enamik on juba pikka aega võidelnud võrdse kohtlemise eest: et inimeste omavahelised suhted tugineksid sõltumatule arusaamale, et soo, rahvuse, keele, usutunnistuse, päritolu ja teiste tunnuste järgi ei saa määratleda, millised õigused, kohustused, võimalused on inimesel ning kuidas teda kohelda. 2022. aastal sööstsid kõik aga üht rahvust raevukalt süüdistama. Arvan, et kõigil on juba ammu selgeks saanud, et meie vaatlused ja järeldused on tegelikult poliitikute mängu sätingud, mis rahva kohta ei käi” — lausub Narvast pärit neiu. See, millega oleme tänapäeval kokku puutunud, paraku näitab, et meie käed on päriselt köidetud selja taha, kuna kõikjal hakatakse hävitama vene kultuuri, piirama eri tasandil vene keele kasutamist, üpris masendavalt mõjutatakse inimese mentaliteeti, ühemõtteliselt käsitletakse teise rahvuse ajalugu. Varjatakse oma kavatsusi sõjaliste tegevustega. Varjavad inimesed, kes ongi selle mängu loojad või võtmetegelased.
Enamik* vene keelt emakeelena kõnelevaid noori pooldab ju seda, et tasub eristada kultuuri ja haridust poliitika mõjusfäärist. “Üldiselt öeldes, on mõttetu süüdistada tsiviilelanikke, eriti võttes arvesse, et enamus neist toimingutest kahjustab vahetult ka neid otsuseid teinud riiki. Näiteks, riik keeldub võimaldamast teatud rahvarühmal omandada emakeeles haridust, kuid need on samad inimesed, kes selles riigis elavad, maksavad makse, töötavad või läbivad praktikat, tihtipeale panustades kultuuriellu, ettevõtluse arendamisse, haridusmaastiku laiendamisse, taristusse investeerimisse või siis sotsiaalteenuste kättesaadavusse” — sõnastab Tallinnas elav tudeng. “Tahaksin veelgi nentida, et need tegevusalad on tänapäevases maailmas üpris tihedalt üksteisega seotud. Mina aga pakuksin kehtestada osalised piirid nende vahel. “Osaliste piiride” all mõistetakse poliitika osalist sekkumist hariduse ja kultuuri valdkonda – kuna seoses tänase poliitilise olukorraga üritavad ebapädevad ajalooõpetajad näiteks ajaloo kulgu muuta, seega saavad õpilased hulganisti valeandmeid, mis mõjutavad edaspidises elus nende maailmapildi ja poliitilise vaate kujunemist ” — jätkab noormees. Tema mõtet toetab ka teine Narvast pärit nooruk: “Lapsed ja noored lähevad kooli õppima, on ju? Seda selleks, et omandada oskusi ja saada teadmisi, mitte selleks, et tähelepanelikult kuulata, kes on meie riigi vaenlane. Tuttavad rääkisid sellest, mida koolilastele jutustasid õpetajad Ukraina sõjast — et see hõlmab venelaste kollektiivse vastutuse ning Eestis elavad samad venelased, kes tapavad Ukrainas lapsi.”
“Euroopa külastamine on privileeg, mitte inimõigus”
Venelaste turismi piiramise või takistamisega seoses tekkis päris palju vaidlusi inforuumis. Kuid rohkem köitis tähelepanu just see, mis moel Kaja Kallase poolt see eelroog esitati avalikkusele. Priviligeeritud euroopaliku standardina. “Olen täiesti nõus sellega, et sõjaliste konfliktide puhkemisel tasubki turismi võimalusi vähendada või täielikult siia-sinna rändamise peatada. Sõnastusega aga, et “Euroopa külastamine on privileeg, mitte inimõigus”, ei saa ma niikuinii nõustuda” — ütleb noor Ida-Virumaalt.
Mõned samuti pooldavad seda maailmapilti, kus niisugust ütlust võiks tõrkumatult nimetada ninatarkuseks. “Pean neid väiteid ebakorrektseteks ja üpris häbematuteks, kuna viisade väljastamise keeld hõlmab tohutult palju kahepoolsete lepingute rikkumisi, mida, minu teada, pole veel keegi avalikult tühistanud. Majanduse seisukohalt on see täielik ajuvabadus. Kui palju raha Venemaa turistid, ettevõtjad, ärimehed, rahandus-, tööstus- ja kultuuritegelased Eestisse jätsid; kui hiiglaslik on see majanduslik tagatis ja kultuuri-hariduslikud lõimumisalused, mille kujundamisele nad pühendasid oma ressursse, Eesti aga omakorda võttis need “anded” päriselt hea meelega! Minu arvates on isegi keeruline ette kujutada, millistest mastaapidest käib jutt. Mõned piirilinnad elasid vaid turistide arvelt ja nende poolt toodud n-ö “sisu” ei olnudki suunatud kohalikele elanikele. Seetõttu on see meeleheitlik otsus” — tunnistab neiu Ida-Virumaalt. Tõsilugu, keda paneb nördima see, et tema riigi arengut nii tõhusalt ja edukalt soositakse?
Ilmselt paljude tahkude probleem, kuigi need tahud on imepeened — ära tunda on igale jõukohane! “Pidades silmas Euroopat maailmajaona, siis on see territoorium küll, kuid mitte keegi ei teinud ju seda kindlatele inimestele privaatseks, eks ole? Kui käsitleda Euroopat poliitilise ja majandusliku ühendusena (EL), siis võib oletada, et on Euroopa riike hõlmava ühenduse liikmete vahel mingeid kokkuleppeid. Mõnes mõttes see on priviligeeritud sisemiste tingimuste ja konsensuste põhjal. Kui EL annab võimaluse oma liikmetele reisida riikidesse ilma täiendavate dokumentideta, see ei tähenda vaikeväärtuselt (default), et teiste riikide kodanikel, kes ei kuulu liitu, pole reisimisõigust nagu sellist” — kinnitab Tallinnas elav noormees.
Kummaline kokkusattumus: “Pole probleemi, andke meile 24 tundi!”
Õppused on tavaks Ida-Virumaa kohalike elanike jaoks. “Mõnest küljest pole põhjust muretseda, see toimub regulaarse kampaaniana, kuid teiselt poolt… Konks seisneb selles, et me oleme harjunud ning ei saa seda kuidagi mõjutada, põgenemisplaan puudub, ent pole ka selle koostamiseks mingit ajendit olnud. Jääb alles oodata ja jälgida” — mainib narvlane. “Tähelepanuväärsem on siin see, et Vene mobilisatsiooni väljakuulutamise ja lisaõppekogunemisele “Okas 2022” kutsumise vahel on möödunud ca 24 tundi. Kas tõesti vä? “Noh, ei saa öelda, et õppused on justkui mingi erandlik nähtus. Seega ei saa ka eitada, et need sündmused lihtsalt ajaliselt kokku langesid. Juhul, kui see polegi nii, ei näe ma neis midagi halba, pigem vastupidi — riigi valmisolekut võimaliku konflikti puhkemiseks Eestis” — ütleb neiu Ida-Viru maakonnast. 19-aastasele tallinlasele tundub aga vastupidi: “Pärast Venemaa teatamist 21. septembril riigis toimuva mobilisatsiooni kohta, juba 22. septembril meie valitsus otsustaski kutsuda 2861 reservväelast ja kaitseliitlast lisaõppekogunemisele. See jättis kummalise mulje, sest lisaõppekogunemise Eestis ja Vene mobilisatsiooni vahel oli vähem kui 24 tundi. Kaitseministri avaldused kätkevad endas, minu arust, lapse vabanduste eoseid, eriti juhul, kui arvestada sõjalist olukorda Ukrainas ning Eesti ja Venemaa vahelisi suhteid ja nende arengukäiku”.
Nihiliste leidub ka — nad ei usu, et see on kuidagi seotud. Tõenäosus on suht väike, põhjuseks on aga see, et “meie “vapper armee” ei suudaks korraldada õppusi ööpäeva vältel”.
Ometi ¾ peavad need lisaõppekogunemised vajalikeks.
“Uppuvalt laevalt” pääsenuid ootab karm reaalsus
Septembrikuus on politsei tugevdanud Eesti-Soome piiril kontrolli, vastavalt PPA-le on nende eesmärgiks “lasta sisse vaid neid inimesi, kellel on õigus siseneda Eestisse”. “See on üsna loogiline, kuna hetkel esineb palju konflikte eri kohtades ning ei saa enam eitada seda, et tuleb hoolikamalt jälgida nö põhjus-tagajärg seost ehk kes ja milleks tuleb Eestisse. Ikkagi tuleb teostada tõhusamat kontrolli selles mõttes, et olukord on tavapärasest täitsa teistsugune. Peale selle on soovijaid, kes piiriületamisel, tihtipeale ka seadusi rikkudes, sihikindlalt suunavad oma potentsiaali meil kujunenud olukorra muutmisele ning teise sängi kaldumisele” — on 19-aastane Ida-Virumaal elav neiu kindlalt veendunud. Vastukaaluks jagab oma mõtteid Narvast pärit neiu: “Las räägime ennekõike sellest, et mobilisatsiooni käest pääsedes põgenevad inimesed teistesse riikidesse peitumiseks ehk siis et südametunnistusega käsikäes käiv sõjamehekohus ei koormaks neid. Kuid nad põgenevad “uppuvalt laevalt” mitte lageda taeva all elu nautides ega Eesti vaba õhku sisse hingata, vaid selleks, et kortereid üürida, oste teha, tööd otsida…” Üldmõistes, et endale lubada oma endise elu kõigi oma koostisosadega, ent juba riigis, kus on hinnatõusust saanud inimese luksusliku priviligeerituse peamine määratlustegur. “Naastes kehtestatud loogilise mõtlemise standardite juurde, uudistes vilgubki ees — et Eesti on valmis vastu võtma uusi Ukraina põgenikke ja pakkuma neile kõike vajalikku, kuid aga ei pea eetiliseks aktsepteerida Venemaa põgenikke (vahepeal ka kodanikke, vene keelt kõnelevaid inimesi jne), kes Eestisse raha tuues soodustavad majanduslikku kasvu, sh turismi valdkonna laiendamist, uuendamist ja õitsemist. Eesti turismimaailma sihtgruppiks mõistagi pole ju eestlased”. Seega “võltsheategevusega” aktiivselt tegeledes “saeme oksa, mille peal istume”, seistes majandusliku- ja kultuurilise kriisi lävel.
Kui põhiküsimuseks on esile kerkinud: “Kellel on õigus Eestisse siseneda ja Eestis viibida? — siis kuhupoole meie riik pürgib, arvestades eetilisi, ideoloogilisi, rahvuslikke norme: arvestades inimõiguste järgimist ning kultuurilise pärandi puutumatust ja rahvusliku iseteadvuse säilitamisele suunatud meetmete rakendamist? “Tänaseks on paraku eri rahvaste vahel tekkinud järsk eraldatus jõudmas oma tippu. Piirame isegi tavainimeste liikumisvabadust. See käib üle mõistuse. Oleme kõik inimesed, kõik oleme võrdsed, seega kõigil peaks ju olema samad õigused; võrdne kohtlemine peaks olema tähtsaim” — noormehe häälest kostis ahastus. Miks privileegid on endiselt päevakajaliseks teemaks? Kuigi küsiksin, miks see endiselt kehtib?
Võitlus natsionalistliku “keldriga”
“Ausalt öeldes, alates Vene-Ukraina konflikti algusest olen juba n-ö eri vaenu õhutavate tegurite väljalöömise ootel. Meie riigis on päris kindel alus olemas — alus esile kutsuda hulganisti konflikte ideoloogilise ja rahvuse pinnal. Ikka tasuks rühkida selle vältimise poole, kuid vaevalt usun, et see on võimalik” — tõdeb üks neiu Ida-Virumaalt. Mis taktika siis sobiks Eestile paremini? Millest alustada teed, mis ei viiks killustatuseni ideoloogiate, väärtuste, huvide ja eetika hoiakute vahel? “Arvestades armee suurust ja “potentsiaalse vaenlase” ressursse, on parimaks taktikaks elada naabriga rahujalal ning peale selle ka lõpetada oma katsed pidevalt nähvida. On meil sellest juba kõrini. Aitab. Eesti vastupanuvõime tugevdamine — üpris mugav korruptsiooniskeem riigieelarve jaotamisel. Achtungi puhul niikuinii ei paista midagi Eestile” — julgelt väidab neiu. Teiseks soovituseks on vanade käitumismustrite väljajuurimine meediaruumist ning seega uute mudelite rakendamine. Seda tõestavad ütlused, mille põhisõnumiks on see, et “Eesti võtab enda õlgadele liialt palju, eriti poliitilises mängus. Oleks kasulik kohati vaikida ning mitte teha avaldusi maailmaareenil. Kuna need avaldused on oma olemuselt mitte meie omad, pigem dikteeritud kindlatel tingimustel põhinevad käitumismustrid”. Sooviks lõpetuseks tuua ühe noormehe tsitaadi, mis võiks saada päris heaks järellooks: “Vist see absurd lõpebki”…
Taustapilt:
Pommipurustusega elamu Kiievis, veebruar 2022.
(C) Julia Rekamie, 2022; Unsplash