ArtikkelRSRThe Society of International Relations, TU

Markus Nahkur – kafala-süsteem ehk nüüdisaegse orjanduse ilming

Mullu aasta Kataris toimunud FIFA jalgpalli maailmameistrivõistlused jätsid Katarist pinnapealselt hea mulje – tegu oli siiski kalleima jalgpalli maailmameistrivõistlusega maailmas. Põhjuseks oli Kataris puudu olnud infrastruktuur sellise ürituse korraldamiseks. Ehitati aastakümnendi jooksul kaheksa staadionit, lugematuid hotelle, lennujaam ning toimumiskohti ühendanud teed ja metrooliinid, mis läks kokku maksma ligikaudu 220 miljardit. Tehtud tööga tekkis maastikule lausa uus linn –  Luisal, milles on jahisadamad, golfirajad ja teemapargid. Eelmainitud summa pole muidugi Katarile mingisugune probleem, mis saab ligi 70% oma sisemajanduse kogutoodangu gaasist ja naftast. Taak seisneb aga migranttöölistes, keda palgati ehitama toda maailmastaapset projekti. 

Kui Eestis on tavaline nähtus Soomes natuke krõbedama palgatšeki eest tööl käimine, siis saab võrdluseks tuua ka Lõuna-Aasia riikide nagu India, Pakistan, Nepaal ja Bangladeshi ning Katari ja Araabia Ühendemiraadid (AÜE). Ent siinkohal lõppevad ka sarnasused. Soomes tööl käivad eestlased võivad samuti puutuda kokku reeglite rikkumise, seadustest mööda hiilimisega ja palga välja maksmisel olevate probleemidega. Siiski on mõlemad riigid Euroopa Liidus, mis tagab inimestele inimõigused ja vabadused iga kell kodumaale naasta. Sama ei saa väita aga Katari ja AÜE kohta. 

2000. aastast saati on Katarisse tulnud Lõuna-Aasiast ja Ida-Aafrikast nii palju töölisi, et nad moodustavad ligikaudu 80% kogu elanikkonnast. Need töölised on Katari selgroog, töötades pea igas tööstusharus, kuid peamiselt ehitajate, koristajate ja teenindussektoris. Tavaliselt tulevad töölised Katarisse, kuna ollakse enda riigis viletsas majanduslikus ja sotsiaalses seisundis. Katar lubab tulevatele töölistele hästi tasustatud töökohti, kuid enne tuleb neil tasuda ebaseaduslikud värbamistasud, millele lisanduvad veel meditsiiniliste testide, viisade, lennupiletite ning passidega kaasnevad kulutused. Seega peab migranttööline panema enne tööle asumist koguka summa alla, et üldse saada töölepingut. Ent tasub meenutada, et need samad töölised polnud enne juba majanduslikult kindlustatud, mistõttu peavad nad enda kodumaal võtma laenu, et maksta agentuuridele. Teised kasutavad oma pere hoiuseid, et neid kulusid katta. Siinkohal esineb juba olukorra esimene absurdsus – maailma üks kõige rikkaimaid riike nõuab töölistelt enda raha alla panekut, et sinna tööle asuda. Kirss tordil on ka kohale jõudes tekkiv avastus, et nad ei saagi neile lubatud ametit ega ka sellega kaasnevat palka. Riiki sisenedes satutakse ka kafala-süsteemi, mistõttu ei ole neil võimalust ega õigust enda eest seista või kodumaale naasta. 

Kafala-süsteemi kasutavad riigid nagu Katar, AÜE, Bahrain, Kuwait, Oman, Saudi-Araabia, Jordan ning Lebanon. Tegu on erakordselt piirava ning kontrolliva immigratsioonisüsteemiga, mis seob immigrandi immigratsioonistaatuse nende tööandjaga. See annab tööandjale liialdase võimu oma immigranttööliste üle, kes temast ka samal ajal sõltuvad eluaseme ning toidu poolest. Tööandjatel on täielik kontroll tööliste ametite ning tööaegade üle. Samuti konfiskeeritakse tööliste passid, et kontrollida kas ja millal nad üldse riigist lahkuda tohivad. Elamis- ja tööloa uuendamine käib samuti tööandja kaudu, mistõttu antakse tööandjale ülearune kontroll ta tööliste üle ning nende heaolu sõltub tööandja ning ettevõtte isiksusest ja kavatsustest. 

Migranttöölised Kataris. Chloé Domat

Ühtlasi peavad töölised kannatama väärkohtlemise all, mille üks tahk tuli just Katari suurejoonelise ehitamise käigus välja. Enne ehitamise algust värbas Katar sadu tuhandeid uusi migranttöölisi, et ehitada Luisalis ning mujal gigantseid staadione. Samuti muutusid need ehitusplatsid inimõiguste rikkumise paigaks. Näiteid on palju, kuid kõige markantsemad on verbaalne ja füüsiline väärkohtlemine, palgavargused, liigne töö, puuduv tervisekindlustus, rahvuslik diskriminatsioon, tervise- ja ohutusriskid ning surm. Tavakorras majutatakse töölisi kesklinnast kaugel asuvates eralaagrites, kus nad peavad elama ülerahvastatud tubades ning ebahügieenilised tingimustes. Korduvalt ollakse kohakuti palgavargusega, mistõttu suureneb migranttöölistel kodumaal võetud võlg ning töölistel esineb raskusi igapäevalise hakkama saamisega. 

“Ettevõte on jätnud meile kahe kuu palga maksmata, et me ära ei põgeneks.” sõnas ennast SBD-na tutvustanud migranttööline, kes töötas Luisali linna jahisadama ehitusel. 

Isikut tõendavaid dokumente konfiskeerides alandatakse migranttöölise staatus riigis justkui illegaalselt viibivale immigrandile. Tööandjad pole ka aldid uusi dokumente neile väljastama, mida Katari seadus nõuab.

“Meie juhataja lubab alati ‘järgmine nädal’ meie dokumendid väljastada.” lisas tellingute paigaldaja, kes on Kataris 2 aastat ilma ID-kaardita töötanud. 

Kaebuse esitamise mehhanismid on puudulikud ning oma muresid väljendades riskitakse edasise repressiooniga. Selle kõige tagajärjena on migranttöölised kafala-süsteemis isoleeritud aina kasvava võlaga, olles ise samal ajal võimetud oma õigusi taga ajama. 

“Me töötasime tühja kõhuga 24 tundi; 12 tundi tööd ja öösel samuti ilma toiduta. Kui ma kaebasin, ründas mu juhataja mind, viskas mu töölaagrist välja ning keeldus mulle midagi maksmast. Ma pidin teistelt töötajatelt toitu kerjama.” – nentis 27-aastane Ram Kumar Mahara. 

Kõige ohtlikumad tööotsad antakse just migranttöölistele, sundides neid töötama kuni 14 tundi järjest Katari ekstreemsetel temperatuuridel, mis võivad ulatuda 50 kraadini. Olles mitmeid tunde tööd rüganud kõrvetava päikese all, saavad töölised kuni 5 minutilise pausi, et vetsus käia ja süüa ning siis jätkub töö samaviisi. Kõrgetel tellingutel töötades ei julge töölised vetsus käia, sest nõnda võib tekkida probleeme tööandjaga, mille tagajärjel juuakse vähem vett kui kuumakurnatuse vältimiseks vajalik. Kuigi salatsemise tõttu on surmade koguarv siiani teadmata, on mõned statistikad siiski avalikkuse ette jõudnud. 2008. aastast saati on Nepaali tagasi saadetud 120 surnukeha. Seegi number võib olla tegelikkuses kõrgem ning tegu on vaid ühe riigiga, kuigi migranttöölisi värbatakse muudestki Lõuna-Aasia ning Ida-Aafrika riikidest. Üle-eelmisel aastal The Guardiani avaldatud analüüsis on hinnanguliselt alates Katari maailmameistrivõistluse korraldamise algusest ligikaudu 6500 migranttöölist surnud. 

Kui Katari migranttööliste väärkohtlemine tuli välja seoses FIFA maailmameistrivõistluste ehitusprojektidega, siis on AÜE ning seal asuv Dubai kasutanud kafala-süsteemi juba aastakümneid ning uhke ja suursugune linn on samamoodi ehitatud sunnitööga. Tuntud ka kui turistide paradiis, külastas Dubaid 2022. aastal 14,36 miljonit inimest. Ent massiivsete pilvelõhkujate, elegantsete hotellide, luksuslike kaubanduskeskuste ning teede ehitus toetub orjandusele. AÜE-s on 2021. aasta seisuga kokku 8,4 miljonit migranttöölist, kes moodustavad 80% riigi tööjõust. Nagu ka Katariga, on Dubaisse jõudvad töölised juba suurtes võlgades ning kohale jõudes avastatakse, et palganumber ei vastanud nende ootustele, mistõttu on nad kohe alguses sunnitud seal üsna pika perioodi töötama, et seda tagasi maksta. Maandudes võetakse neilt muidugi koheselt passid ära ning kogu olukord kordub. Mõnedes töölaagrites elavad migranttöölised karjaloomadega võrreldavates tingimustes. 45 inimese peale on üks nurk, mis funktsioneerib nii dualeti kui ka dušina; olemas on gaasipliidid, mille jaoks ettevõte gaasi ei varusta, mistõttu teevad kõik inimesed tagaaias lõkke peal oma toitu ning maja, mis sarnaneb rohkem kuuri kui elumajaga. Eriti keeruliseks muutus olukord COVID-19 ajal, mil paljud migranttöölised kaotasid oma töökoha, kuid ei saanud ka naasta tagasi kodumaale, kuna neil polnud piisavalt raha. Olles välismaal lõksus ilma rahata, ootas neid veel ees nälg. Ettevõtted, mille all kinga saanud migranttöölised töötasid, ei taganud mingit kindlustust ega etteteavitust juhtuvast, jättes inimesed välismaale näljasena lõksu. Üle aastate on avalikkuse ette jõudnud mitmed üksikud migranttööliste surmajuhtumid. 2018. aastal kukkus tööline 22. korruselt surnuks. 2016. aastal surid kaks töölist ühel ehitusplatsil, üks kukkus surnuks ja teine suri kuumakurnatusse. Nagu ka Katariga, on täpset surmade arvu võimatu kindlaks teha, kuna vähestest antakse teada ja pannakse kirja. Ent võttes arvesse Katarist kindlalt teadaoleva 120 Nepaali päritolu migrandi surmajuhtumid, võib spekuleerida, et see arv on kordades kõrgem.  

Nii Katar kui ka FIFA lubasid läbi viia tööreformi pärast seda, kui Katar sai au maailmameistrivõistlusi korraldada. Ent lubadused jäid esialgu tühjaks. FIFA saatis küll inspektoreid ehitusplatsidele, kuid enne nende jõudmist läks käima tulealarm, peale mida karjatati kõik töölised bussidele ja tagasi laagritesse. FIFA ülevaatajatele jäi ilme, et kõik 4000 migranttöölist olid juhuslikult lõunapausil. Töölised, kes otsustasid ehitusplatsile jääda ning inspektoritele oma muresid kurta, said hiljem karistada palga kärpimise ja laagritest väljasaatmisega. Nõnda olid töölised vangistatud ebainimlikes tingimustes, samal ajal kui Katari valitsus ja FIFA kaitsesid sunnitööd reformi pale all. 

Šveitsi UNIA töötajate ametiühingu liikmed meelt avaldamas punaste kaartide ja karjuvate loosungitega rahvusvahelise jalgpalli juhtorgani FIFA peakontori ees Zürichis. Reuters.

Aastate jooksul on Katarile esitatud mitmeid süüdistusi inimõiguste organisatsioonidelt ning formaalne kaebus, mis jõudis ÜRO Rahvusvahelise Tööorganisatsioonini. 2017. aastal kirjutas Katar alla lepingule, milles ta lubas kooskõlastada oma seadused ja töötamise tavad rahvusvaheliste standarditega. Ent alles 2020. aastal, 10 aastat peale jalgpalli maailmakarika projekti algust, seadustas Katar miinimumpalga ning võimaluse migranttöölistel oma tööleping katkestada. Seevastu seisnes nüüd probleem uute seaduste jõustamises, sest tööandjad proovisid neile aktiivselt vastu võidelda. Sammud õiglasema migranttööliste kohtlemise poole astuti liiga hilja, kuna nii mõnedki migranttöölised on olnud riigis kinni juba terve aastakümne, samal ajal kui nende võlad kodumaal aina kasvavad. Mitmed inimõiguste organisatsioonid ning jalgpalliliidud nõuavad abifondi loomist, et hüvitada migranttöölisi rahaliselt. Kas aga selline asi ka tõesti juhtub on kaheldav.

Riigilt, mille jaoks raha pole mingi probleem, ja mis paneb 220 miljardit dollarit alla spordivõistluse korraldamiseks, võiks oodata head kohtlemist ning lubatud palga välja maksmist oma töölistele. Ent siinkohal erineb tegelikkus ootustest. Eriti tooniandev on asjaolu, et FIFA teenis 7,5 miljardit dollarit tulu maailmameistrivõistlustelt ning Katari valitsus kuni 17 miljardit. Samal ajal kui FIFA ja Katar tähistasid saadud ning tulevat kasumit, kannatasid sajad tuhanded migranttöölised ebainimlikes tingimustes, kus neile ei makstud lubatud palka välja ning hoiti pantvangidena.

Hetkeseisuga on kahtlematagi tegu kaasaegse maailma versiooniga orjandusest, mis on selles kontekstis niiöelda sunnitöö. Migranttöölistel on vajadus ning kohustus maksta tagasi kodumaa võlad, kuid neile ei maksta välja töötasu, neilt konfiskeeritakse reisidokumendid ning tehakse võimatuks vahetada ametit, lahkuda riigist või seista enda õiguste eest. Samuti on Katari ebahügieeniliste tingimustega sunnitöölaagrid ülerahvastatud, olles võrreldavad tõelise ajaloost tõmmatud orjalaagriga. 

Burj Khalifat tuntakse kui maailma kõige kõrgemat hoonet, kuid seegi modernse maailma monument on tegelikkuses sünge meeldetuletus, et hoone püstitati ebamoraalsete meetoditega. Maailmakarika ajal avaldasid Saksamaa ja Austraalia jalgpallikoondised oma poolekshoidu migranttööliste kannatuste osas, esimene väljakul ja teine sotsiaalmeedias. Ent FIFA jalgpalli maailmameistrivõistlusi vaatasid sajad miljonid üle maailma, enamik olles ikka teadmatuses, et staadionid ja neid ümbritsev infrastruktuur ei ehitatud mitte ainult naftaraha, vaid ka orjanduse ja verega.

Lisa kommentaar