Artikkel

Õpetajad on meie tulevik

Juba viimased kümmekond aastat on õpetajad pidevalt rääkinud, et nad tunnevad, et valitsus ei väärtusta nende tööd piisavalt. Nüüd on olukord muutunud veelgi pinevamaks ja õpetajate rahulolematus kulmineerus sellel sügisel õpetajate hoiatusstreigiga. Õpetajad andsid ka mõista, et kui nende töötingimused ei parane, ollakse valmis streikima ka pikemalt. Õpetajate pikaajaline streik oleks aga kahjulik kõikidele õpilastele ja nii laiemalt kogu Eesti haridussüsteemile. Õpetajate rahulolematust tekitavad peamiselt kolm tegurit: liiga pikad tööpäevad, liiga madal palk ning kollektiivlepingu puudumine ehk ähmane tulevikuväljavaade. Riik on öelnud, et õpetajate palku ei saa rohkem tõsta, sest riigieelarve raske seis lihtsalt ei võimalda seda. Miks on tekkinud õpetajate puudus ja miks on õpetajad muutunud rahulolematuteks? Kuidas praegust hariduskriisi lahendada?

Õpetaja ameti väärtustamine peaks nii riiklikul tasandil kui ka õpilaste seas olema justkui ilmselge ja loogiline ning ei tohiks tekitada küsimusi, sest just õpetajad on need, kes kasvatavad õpilastest täiskasvanud inimesed ja panevad aluse noorte õpilaste arengule. Õpetajad mitte lihtsalt ei õpeta koolis riikliku õppekava alusel, vaid ka suunavad õpilasi nende valikutes ning näitavad neile eeskuju edaspidiseks eluks. Õpetajate kriisi lahendamisel tuleb tegeleda kolme suure probleemiga: esmalt tuleb tegeleda õpetajate palgapoliitikaga ning luua õpetajatele haridusleppe näol kindel tunne tulevikuks, seejärel tuleb tegeleda ka õpilaste õpimotivatsiooni suurendamisega ning nende suhtumise parandamisega õpetajatesse. Tänase täiskoormusega töötava õpetaja tööpäev näeb välja selline, et ta tuleb kella kaheksast kooli, annab nädalas 35 tundi ning see ongi paljude inimeste meelest kõik. Tegelikkuses ei arvestata tihti aga kogu seda aega, mis õpetajatel kulub tundide ettevalmistamiseks ning õpilaste sooritatud kontrolltööde ning tunnikontrollide parandamiseks. Seega venib motiveeritud ja innovatiivsete õpetajate tööpäev väga pikaks ning pole haruldased olukorrad, kus õpetajate tööpäev venib lausa kaheteisttunniseks. Selle eest on riik õpetajatele ette näinud alampalgaks hetkel 1749  eurot. Kõigele lisaks peavad õpetajad tegelema ka paljude demotiveeritud õpilastega, kellel puudub tihtilugu ka kodune kasvatus.

Üks suurtest probleemidest, miks riigis on tekkinud õpetajate põud, on põhjustatud õpetajate riiklikust palgapoliitikast. Palk mõjutab õpetajate järelkasvu suures pildis kahest aspektist: esiteks, teades, et õpetajate palk on väga väike, pole noortel motivatsiooni ülikooli õpetajaks õppima minna, ning teiseks, kui õpetajad tunnevad end palgapoliitikast demotiveerituna lahkuvad nad ilmselt ka enda praegustelt töökohtadelt. Õpetajate palk on hetkel Eestis konkurentsivõimetu. Võrreldes teiste magistrikraadiga töötajate sissetulekuga, on õpetajate palk äärmiselt madal. Valitsus peaks mõistma, et õpetajate palkade tõstmine pole mitte niivõrd kulu vaid investeering tulevikku ja toob kunagi riigieelarvesse raha paremini haritud töötajate näol tagasi. Õpetajate palka tuleb lähimate aastate jooksul tõsta 120% Eesti keskmisest palgast ning seda tuleb teha perioodiliselt ja igaastaselt. Valitsus peab tekkinud olukorra eest mingil vormil vastutuse võtma. Praegused valitsuse sõnumid alla kaheprotsendilisest palgatõusust on väga masendavad ja näitavad, et valitsus ei väärtusta haridust piisavalt.

Teine suur probleem, miks õpetajaid Eesti koolides napib, on see, et õpilaste suhtumine õpetajatesse Eesti koolides on väga halb. See mõjub aga kogu õpetajate järelkasvule väga pärssivalt, sest sellest probleemist on ilmselgelt teadlikud ka vastsed gümnaasilõpetajad, kes teades kuidas õpetajatega koolides käitutakse, ei taha enam isegi õpetajaks saamise peale mõelda. Kujutage nüüd ette olukorda, kus õpetaja peab igapäevaselt astuma klassi ette, kus teda sõimatakse, teda ei austata ning õpimotivatsioon on lähedane nullile – selline olukord lausa peletab õpetajaid nende praegustelt töökohtadelt. Kuna olukord on problemaatiline üle kogu Eesti tuleb sellega ka võimalikult kiiresti tegeleda. Eelkõige algab kõik ikkagi kodusest kasvatusest ja kui laps käitub eelpool kirjeldatult, peavad vanemad endale ikka väga tõsiselt otsa vaatama. Koduses kasvatuses tuleks kindlasti rõhutada hariduse tähtsust ning oskust inimesi väärtustada. Teisalt saab olukorda leevendada ka koolide tugimeeskond. Sotsiaalpedagoogid ja psühholoogid, suheldes probleemsete klasside ning õpilastega, saavad õpilasi paremale teele suunata ja teatud mõttes täita ka koduses kasvatuses tekkinud lüngad. Kindlasti nõuab selle probleemi lahendamine aga palju rohkem aega ja pole nii lihtne kui õpetajate palga tõstmine.

Õpetajate kriis on juba tekitanud ja tekitab ka edaspidi riigis ning seega laiemalt ka ühiskonnas suuri ning laiapõhjalisi probleeme. Hetkeolukord riigis on selline, et meil ei ole enam piisavalt kvalifitseeritud õpetajaid ning seega peame me klasside ette saatma õpetajaid, kes tegelikult enda ainet sisuliselt ei valda ja kellel tihti puudub motivatsioon seda ainet ka õpetada. Nii käitudes tekitame me aga olukorra, kus meie lapsi õpetavad mittekvalifitseeritud õpetajad, kes omakorda viivad alla ka õpitaseme koolides. Lisaks ei suuda nad õpilasi ka vaimselt toetada ning neist ei ole õpilastele eriti suurt eeskuju. Kõik see tähendab, et me usaldame Eesti Vabariigi noorte kasvatamise ja õpetamise inimeste kätte, kes ei oma vastavat haridust. Selline süsteem pole kindlasti aga jätkusuutlik ja seetõttu tulebki kriisiga tegeleda võimalikult kiiresti ja enne kui on liiga hilja. Vastne gümnaasiumilõpetaja ei sobi siiski õpetajaks.

Praegusele hariduskriisile ei ole lihtsaid lahendusi. Siiski on olemas õige lahendus. Ainuõige on see, et õpetajaid tuleb hakata rohkem väärtustama. Õpetajate palk tuleb muuta konkurentsivõimeliseks. Selle jaoks tuleb korrastada koolivõrku ja Haridusministeeriumi sisekorraldust, et saada lisaraha, mida suunata õpetajate palgafondi. Ka kohalikele omavalitsustele tuleb südamele panna, et õpetajaid ka seal rohkem väärtustataks. Lisaks tuleks õpetajatele luua nii-öelda kutsestandardite leping, et kõrgemalt kvalifitseeritud õpetajad saaksid rohkem palka kui keskharidusega õpetajad. Üldine suund riiklikult peab olema väga õpetajaid toetav.

Õpetaja ametit Eesti Vabariigis tuleb hakata rohkem väärtustama. Suur roll selles osas on riigil, kes peab õpetajatele, konkurentsivõimelise palga näol, looma turvatunde. Nüüd on aga vaja seda, et ka õpilased oma õpetajaid rohkem väärtustaksid. Õpilased peaksid õpetajates eelkõige motivatsiooni tekitama mitte seda ära võtma ning kindlasti ei ole aktsepteeritav olukord, kus õpetajad õpilaste käitumise pärast oma praegustelt töökohtadelt lahkuvad. Ideaalne oleks olukord, kus näiteks 2027. aastal oleks õpetajate keskmine palk 1,2 korda kõrgem Eesti keskmisest brutokuupalgast. Õpetajad panevad aluse uue generatsiooni väljakujunemisele ja meie ülesanne on koos ühiskonnaga ja valitsusega nende tööd ka väärtustada.

Eesti õpetajad, toetan teid teie püüdlustes saada inimväärset palka!

Lisa kommentaar