Artikkel

Orlando Merino – Lühiülevaade Taiwani olukorra kujunemisest

Kui räägitakse potentsiaalsetest pingekolletest maailmas, siis varem või hiljem mainitakse Taiwani. Teatavasti on Hiinal olnud väga pikaajaline huvi saart kontrollida, kuid just viimase kümnekonna aasta jooksul on Hiina juhtide sõnavõtud ja tegevus Taiwani osas muutunud palju agressiivsemaks. Tegemist ei ole lihtsalt olukorraga, kus suurem riik survestab väiksemat, vaid vaidlusega riikliku legitiimsuse üle – nii Hiina Rahvavabariik maismaal kui Hiina Vabariik Taiwanil peavad end ametlikult Hiina ainuõigeks valitsuseks. Kuidas siis see konflikt tekkis ja miks on see praegu oluline?

Teatavasti valitsesid Hiinat tuhandeid aastaid erinevad dünastiad, kes küll vaheldusid, ent kõik säilitasid keiserliku riigikorra. Kõik muutus 1911. aastal Xinhai revolutsiooniga, mis viis monarhia kukutamiseni ja Hiina Vabariigi loomiseni. Revolutsioonile järgnenud sisetülides tõusid esile kaks poliitilist organisatsiooni: Hiina Rahvapartei ehk Guomindang (Wade-Gilesi transkriptsiooni järgi Kuomintang) ja Hiina Kommunistlik Partei. Guomindangi ideoloogia aluseks oli (ja on endiselt) dr Sun Zhongshani (Sun Yat-sen) Rahva kolm printsiipi: rahva ühtekuuluvus (mínzú), rahva võim (mínquán) ja rahva heaolu (mínshēng).

Hiina kodusõja alguseks loetakse 1927. aastat, kui algasid suuremad võitlused Guomindangi ja kommunistide vahel. 1928. aastaks oli Guomindang võtnud üle keskvalitsuse ning riigi ülemjuhiks sai Jiang Jieshi (Chiang Kai-shek), kes küll nominaalselt järgis dr Suni põhimõtteid, kuid tegelikkuses valitses autoritaarselt. Järgnenud võitlus Guomindangi ja kommunistide vahel kestis 1937. aastani, mil moodustati ühisrinne kaitseks Jaapani vastu. Sõda Jaapaniga kestis kaheksa aastat ning kuigi see oli Hiina jaoks äärmiselt kurnav, suutis Hiina Jaapani kapituleerumiseni 1945. aastal vastu panna. Pärast sõda tagastati Hiinale 1895. aastal Jaapani poolt annekteeritud Taiwani saar.

Vaatamata katsetele sõlmida rahu, jätkus kodusõda varsti pärast Jaapani alistumist. Kommunistid osutusid edukaks ning 1949. aastaks olid nad vallutanud suurema osa mandri-Hiinast, kuulutades välja Hiina Rahvavabariigi – riigi, mida me tänapäeval tavaliselt nimetame Hiinaks. Guomindangi juhtkond otsustas samal aastal evakueeruda Taiwanile. Pärast Korea sõja puhkemist otsustas USA saata oma laevad Taiwani väina kaitsma, kartes, et Hiina võib üritada saarele tungida. Hiina ründas Taiwani alasid kahel korral: 1954. ja uuesti 1958. aastal. Taiwan on osa nn esimesest saarestikust (first island chain), USA-le strateegiliselt olulistest saartest, mille hulka kuuluvad ka Jaapan, Ryukyu saared, Filipiinid ja Borneo, mis tõkestavad Hiina mereväe potentsiaalset tegutsemisvõimet ja tagavad kontrolli Vaikse ookeani üle.

Peale Jiang Jieshi surma 1975. aastal ja tema poja Jiang Jingguo (Chiang Ching-kuo) presidendiks saamist 1978. aastal algas Taiwanis üleminek demokraatiale. 1987. aastal lõpetati sõjaseisukord ja 1989. aastal seadustati opositsiooniparteid, millest suurimaks kujunes Demokraatlik Progressiivne Partei (DPP). 2000. aastal võitis presidendivalimised esimest korda DPP kandidaat Chen Shui-bian ning 2016. aastal saavutas DPP parlamendis enamuse.

Guomindang ja DPP on olnud demokraatlikus Taiwanis kaks domineerivat poliitilist jõudu. Nende kõige põhimõttelisem erinevus seisneb nende arvamuses Taiwani staatuse osas: Guomindang toetab seisukohta, et Taiwan ja mandri-Hiina kuuluvad mõlemad seaduslikult Hiina Vabariigile, kuid DPP pooldab Taiwani seaduslikku iseseisvumist ehk uue riigi väljakuulutamist. Taiwanis on valimised olnud tasavägised: käesoleva aasta jaanuaris sai parlamendivalimistel Guomindang 52 ja DPP 51 kohta 113-st.

Hiina kompartei jaoks on Taiwani olemasolu mitmes mõttes probleem. Esiteks, see tähendab, et Hiina valitsusel ei ole kontrolli kogu oma ametliku territooriumi üle, mis vähendab kompartei legitiimsust. Teiseks, Taiwan kui USA liitlane on Hiina jaoks strateegiline nõrk koht, sest see võimaldab USA mere- ja õhuvägedel tegutseda Hiina maismaast vähem kui 200 km kaugusel. Põhimõttelisel tasandil kujutab Taiwan endast alternatiivi kompartei valitsusele, sest ta on näide peamiselt hiinlastest koosneva elanikkonnaga edukast demokraatlikust riigist. DPP seisukoht Taiwani iseseisvuse osas on veel murettekitavam kui status quo, sest iseseisev Taiwani riik tähendaks, et Hiina õigustus territoriaalsetele nõudmistele oleks veel nõrgem – ei saaks enam väita, et tegemist on kõigest rivaalvalitsusega.

Hiina tegevus viimase aastakümne jooksul on muutunud nähtavalt agressiivsemaks – Hiina on korraldanud rohkem õppuseid Taiwani ümbruses, suurendanud õhujõudude kohalolekut ja kompartei juhtkond, seehulgas Xi Jinping ise, on korduvalt rõhutanud Hiina taasühendamist. See tekitab hirmu, et Hiina on valmis kasutama sõjalist jõudu Taiwani allutamiseks – olukord, mis tähendaks potentsiaalset konflikti Hiina ja USA vahel.

Taiwani olukorra mõistmine on oluline, sest see on üks suurimaid pingeallikaid USA ja Hiina suhetes ning on just viimastel aastatel üha aktuaalsemaks muutunud. Seejuures eriti Eestis on oluline Taiwanile tähelepanu pöörata, sest on ju mõlemal juhul tegu väikeste demokraatlike riikidega, keda ähvardab suur ja agressiivne naaber.

Allikad:

https://www.jstor.org/stable/24572067 

https://apps.dtic.mil/sti/tr/pdf/ADA392930.pdf

https://www.cfr.org/backgrounder/china-taiwan-relations-tension-us-policy-biden

https://www.reuters.com/world/asia-pacific/taiwan-urges-china-stop-destructive-military-activities-2023-09-18/

Toimetas: Johannes Lokotar

Related posts
Artikkel

Juhtkiri | Igasugune hind inimelu näol peaks alati olema liiga kallis

Artikkel

Video | Mida arvavad noored õpetajate palkadest?

Artikkel

Mis vahe on valimiskünnisel ja kvoodil?

Artikkel

Abiturient - Kallis Eestimaa, aitame õpetajaid!

Sign up for our Newsletter and
stay informed

Lisa kommentaar