Polina Bargan: Kas rahvusvahelised suhted leiavad aset kosmoses?

Ilmselt on igaüks meist, eriti lapsepõlves, unistanud kosmonaudiks saamisest. Kosmos on alati olnud tundmatu, salapärane ja müstiline. Seega on igasugused küsimused, mis keskenduvad kosmoseobjektide avastusele või tõenäolistele ohtudele, uutele arenguvõimalustele või hoopis piirangutele, alati äratanud enamuse tähelepanu.

Kui palju raamatuid ja filme on sellele pühendatud (igavene küsimus, kas see on lõpmatu?) kosmosele, selle saladustele, meie jaoks arusaamatutele protsessidele ja hämmastavatele juhtumitele? Kui palju teooriaid, uuringuid ja vaidlusi tekib üheainsa tähe kohta, mis asub meie planeedist miljonite kilomeetrite kaugusel? Kui palju uskumusi on inimestel kosmoseobjektide kohta? Seda kõike on võimatu selgeks saada, nagu öises taevas tähti kokku lugeda.

Mõned inimesed ei mõtle isegi elu peale väljaspool Maad. Keskmine inimene teab kosmosest vaid paar fakti: näiteks seda, millised planeedid moodustavad meie päikesesüsteemi või et esimene mehitatud kosmoselend toimus 12. aprillil 1961. aastal.

Kuigi meil pole teada, mis varitseb selle valju vaikuse sügavuses, astub inimkond väikeseid samme selle universumi piirkonna suunas ja teeb seda üheskoos.

Rahvusvahelised kosmoseside organisatsioonid

Kuidas jagavad riigid ruumi omavahel, kui sellel pole piire?

Selle küsimuse keskmes on kosmosepoliitika. Mis see on? Kosmosepoliitika on ulatuslik suund, mis hõlmab väga erinevaid poliitilisi protsesse. Näiteks, üheks kosmosepoliitika ülesandeks on luua ja kohaldada kosmoseseadusi ja õigusakte, teha poliitilisi otsuseid seoses üksikute riikide kosmoselendude ja kosmose kasutamisega nii tsiviil- kui ka sõjalistel eesmärkidel.

Kosmoseõigus, mis ühendab kosmose tegevust reguleerivad riiklikud ja rahvusvahelised õigusaktid, on saanud teiseks äärmiselt oluliseks kosmosepoliitika valdkonnaks. Kosmoseõigus tekkis koos maailma esimese tehissatelliidi, “Sputnik 1”, orbiidile saatmisega Nõukogude Liidu poolt 1957. aasta oktoobris. See sündmus algatas kosmoseõiguse arengu, mille eesmärk oli kosmose ressursside kasutamine seadusandlikus vormis. Nüüdseks koosneb rahvusvaheline kosmoseõigus kuuest lepingust, viiest deklaratsioonist ja muudest ÜRO Peaassamblee resolutsioonidest. ÜRO kosmoseküsimuste büroo (UNOOSA) vastutab rahvusvahelise kosmoseõiguse rakendamise eest ning nõustab ka valitsusi ja valitsusväliseid organisatsioone küsimuste korral .

Lisaks ÜRO kosmoseküsimuste büroole (UNOOSA) on alates 1960. aastast tegutsenud Rahvusvaheline Kosmoseõiguse Instituut. Selle instituudi eesmärk on täita kosmoseõiguse arendamise ülesandeid. Instituudi ülesannete hulka kuuluvad kosmose uurimise ja kasutamise õiguslike ja sotsiaalteaduslike aspektide uurimine, pidevate kooslolekute ja kollokviumite läbiviimine. Rahvusvaheline Kosmoseõiguse Instituut tõestab oma “rahvusvahelisust” sellise teguriga, et selle liikmed on pärit enam kui 40 riigist.

Kosmosepoliitika eeldab loomulikult ka rahvusvahelisi lepinguid, kuna see kattub teiste riikidega teaduse, kaitse, äritegevuse ja riiklike kosmoseprogrammide valdkonnas. Enamiku rahvusvaheliste lepingute, näiteks 1967. aasta Kosmoselepingu, eesmärk on kosmose rahumeelse kasutamise maksimeerimine, selle militariseerimise piiramine ning riikide vastutusele võtmine kosmosetegevuse eest.

Mitmed rahvusvahelised lepingud ja organisatsioonid

Nende hulka kuulub näiteks osaline tuumakatsetuste keelustamise leping, mis jõustus 10. oktoobril 1963. aastal. See leping hõlmab tuumarelvakatsetuste ja tuumaplahvatuste keelustamist atmosfääris ja kosmoses. 1. septembril 1972. aastal ratifitseeriti Vastutuse konventsioon. See laiendab Kosmoselepinguga kehtestatud vastutuseeskirju. Selle sätete kohaselt on riik rahvusvaheliselt vastutav kõigi oma territooriumil käivitatud kosmoseobjektide eest. Hiljuti, 2021 aasta juulis ja oktoobris, tegi Hiina kosmosejaam Tiangong, mille pardal oli kolm astronauti, “vältimismanöövri(d)”, et vältida kokkupõrget SpaceXi Starlink-satelliitidega, sest vastasel juhul oleks riik olnud täielikult vastutav kosmoseobjektile tekitatud kahju eest. Rahvusvaheline Astronautika Akadeemia (IAA) on veel üks rahvusvaheline organisatsioon, mis ühendab teadlasi, insenere ning astronautika ja kosmoseuuringute spetsialiste, mis asutati Stockholmis 16. augustil 1960. aastal. IAA on sõltumatu valitsusväline organisatsioon, mida ÜRO tunnustas 1996. aastal.

Kosmosejõud

Paljude riikide, kes investeerivad kosmosetehnoloogia arendamisse, kosmoseobjektide uurimisse ja kosmosetegevuse parandamisesse, hulgas on 7 peamist “kosmosejõudu”, kes on suutnud end tõestada kui olulist panust tehtav organisatsioon meie arusaamisse maailmast väljaspool koduplaneeti.

Esimene asi, mis tuleb peaaegu kõigile meelde, kui räägitakse kosmosest, on muidugi NASA. Üks kõige kaugemale arenenud riik kosmose vallas on Ameerika Ühendriigid. NASA ehk Riiklik Aeronautika- ja Kosmosevalitsus asutati 1958. aastal. See on USA valitsusasutus, mis vastutab kosmose teaduse ja tehnoloogia eest lennunduse valdkonnas. NASA on veidi enamat kui lihtsalt kosmoseagentuur. NASA eesmärk on teha võimalikuks Marsile ja Kuule minek tänu astronautidele, kes teevad orbiidil teadusuuringuid, satelliitidele, mis aitavad teadlastel saada rohkem teadmisi meie planeedi kohta ning kosmosesontidele, mis uurivad Päikesesüsteemi ja kaugemat ruumi.

Teine kosmosevõim on Hiina riiklik kosmoseamet CNSA, mis asutati 1993. aastal. Hiina Riiklik Kosmoseamet on Hiina Rahvavabariigi valitsusasutus, mis vastutab tsiviilhalduse ja rahvusvahelise kosmosekoostöö eest. Organisatsiooni eesmärkideks on kosmosekoostöö lennunduses ja välisvahetus, samuti üldplaneerimine, teadus, tehnoloogia ja kvaliteedikontroll, süsteemitehnika ja välissuhted.

Euroopa Kosmoseagentuur (ESA), mis asutati 1975. aastal, saab kolmandaks kosmosevõimuks. Rahvusvaheline agentuur koosneb 18 liikmesriigist, mis koordineerib Liidu intellektuaalseid ja rahalisi ressursse, et suunata Euroopa kosmosevõimekuse arengut ja tagada jätkuvad investeeringud kosmosesse Euroopa ja maailma kodanike hüvanguks. ESA programmid on üles ehitatud viisil, mis võimaldab saada rohkem teada saada meie planeedi, selle reaalajas toimuva kosmosekeskkonna, päikesesüsteemi ja universumi kohta ning arendada satelliiditehnoloogiat ja -teenuseid.

Teiste kosmosevõimude hulka kuulub ka Venemaa Föderaalne Kosmoseagentuur (1992), mis on rahva seas tuntud kui Roskosmos. Venemaa on esimene riik, kes saatis kosmosesse loomi, samuti on ta esimene riik, kes saatis kosmosesse esimese naiskosmonauti Valentina Tereškova. Nüüd teeb Roscosmos koos Euroopa Kosmoseagentuuriga koostööd ExoMars’i missioonil, mille eesmärk on leida tõendeid elu kohta Marsil.

Populaarne on ka SpaceX, üks Elon Muski sihipärasemaid projekte – organisatsioon projekteerib, ehitab ja käivitab moodsaid kosmoselaevu ja rakette. Ameerika kosmoselennundusettevõtte peamine eesmärk on muuta kosmos ligipääsetavaks, et inimesed saaksid hõlpsasti Marsi koloniseerida.

India Kosmoseuuringute Organisatsioon (ISRO) (1969) on maailmas tuntud oma kulutõhusate ja ainulaadsete tehnoloogiate poolest. Organisatsioon tegeleb kosmosepõhiste satelliittoodete ja-vahendite väljatöötamise, loomise ja tarnimisega Indiasse. Hiljuti, 23. augustil 2023, teatas India Kosmoseagentuur (ISRO), et tema kosmoseaparaat Chandrayaan-3 on teinud esimese maandumise Kuu vähe uuritud lõunapooluse lähedal. Indiast on saanud neljas riik maailmas USA, NSV Liidu ja Hiina järel, kellel on õnnestunud oma kosmoseaparaadi Kuule pehmelt maandada.

Milliseks kujunevad siis rahvusvahelised kosmosesuhted, kui me hakkame massiliselt kosmosesse liikuma?

Planeetide koloniseerimine väljaspool Maad saab olema viimaste aastate jooksul üks tähtsamaid ja mõjukamaid läbimurdeid kogu inimkonna ajaloos. Uute ühiskondade loomisest saab täiesti uue tsivilisatsiooni ajastu sümbol.

Kuid kuidas otsustada, kes täpselt saab olema progressi mootoriks, kui on tohutu hulk inimesi, kes soovivad lihtsalt kosmoset külastada?

Küsimus on tõesti keeruline isegi seadusandlikust vaatenurgast. Pole saladus, et inimesed osalevad aktiivselt orbiidile pääsemise võimaluste arendamisel. Seda tõestab inseneride sissevool ja konkurents kosmoseturul. Samuti ei tundu, näiteks, kosmosesse lendamine enam nii võimatu ja kättesaamatu – oma eesmärgi saavutamiseks piisab omada vahendeid ja head vestibulaaraparaati. “Mõned eksperdid väidavad, et juba 2030. aastaks suudame me Kuu peal elada.” Ambitsioon on suur, arvestades, et me pole veel isegi Marsile jalga astunud.

On juba olemas selline elukutse nagu kosmosejuristid – kes oleks võinud uskuda? Kosmosejuristid on eksperdid mitte ainult traditsioonilistes õigusvaldkondades, vaid ka kosmoselendude keerukuse mõistmisel. Esimene juriidiline sertifitseerimisprogramm kosmoseõiguse õppimiseks loodi alles hiljuti, 2008. aastal.

Mis võib piirata iseseisvate riikide loomist erinevatel kosmoseobjektidel?

Esiteks, 17 osapoole poolt 1967. aastal ratifitseeritud Kuu leping (ehk leping riikide tegevuse kohta kosmose, sealhulgas Kuu ja teiste taevakehade uurimisel ja kasutamisel), mille ratifitseeris 1967. aastal 17 osapoolt. See keelab ühelgi riigil nõuda Kuu omandiõigust, andes satelliidile omakorda omamoodi suveräänsuse.

Teiseks, võib rolli mängida ka õigusliku raamistiku ja juhtorgani puudumine mis tahes kosmoseobjekti asustamiseks, sest praeguseks hetkeks on, näiteks Kuu elanikkond täielikult puudu.

Milline on siis lahendus?

Kosmosetehnoloogia eksperdid viitavad võimalusele, et planeedi või asteroidi omanikuks võiksid olla eraettevõtted või kommertsettevõtted. Ka selle võimaluse üle käib õiguslik vaidluste laine, kuid see ei takista kommertsettevõtetel tegeleda ressursside kaevandamisega teistel planeetidel ja asteroidide arendamisega.

Kehtiva kehtiva õiguse põhimõtetest lähtudes on aga kõige parem lahendus siiski neutraalne, rahvusvaheline, sõltumatu ja mittesõjaline kosmoseelanikkond. See ei ole lihtsalt globaalne eesmärk maailma jaoks, vaid see elanikkond omandab ka aja jooksul oma identiteedi, loob oma kultuuri, väärtused ja ideoloogiad ning muutub lõpuks vabaks väliskontrollist.

Praegusel hetkel pole me seda veel suutnud realiseerida. Üheks põhjuseks on praegune poliitiline olukord ja “kosmoserelvastumine”, kus kosmose- ja teised, vähem mõjukad, riigid püüavad saavutada oma paremust kosmoses ega tee järeleandmisi.

Kokkuvõte

Nii kummaline kui see ka ei tundu, on see planeetide, asteroidide, tähtede, satelliitide, galaktikate ja muu taolise läbipääsmatu padrik saanud üheks meie tsivilisatsiooni ühendavaks teguriks. Vajadus ulatuda kosmosesse ei jäta kahtlustki, see on vaieldamatu fakt. Poliitilised juhid, kliimateadlased, insenerid, ettevõtjad ja teised spetsialistid on üksmeelselt seisukohal, et teiste päikesesüsteemi planeetide või isegi galaktikate koloniseerimine on inimkonna ellujäämiseks järgmistel aastatuhandetel hädavajalik, arvestades laastavaid ja ettearvamatuid ilmastikumuutusi, looduse mürgist reostust, ressursside ammendumist ja isegi tuumasõja võimalust. Kosmos võib olla meie tuleviku päästmine. Kas olete valmis alustama oma elu kõige hämmastavamat teekonda?