ArtikkelRSR

Anna Gerda Nurmetalo – Rahuloojad või kaose külvajad: usupõhised humanitaarorganisatsioonid

Usupõhiste humanitaarorganisatsioonide tööd on äärmiselt oluline jälgida aktuaalsete poliitiliste protsesside valguses. Teadagi on humanitaarabi kõige efektiivsem viis ulatada abikäsi erinevate katastroofide mõjutatud piirkondades nagu sõjakolded, poliitilised sisekriisid, looduskatastroofide puudutatud alad. Kui humanitaarorganisatsiooni all tuntakse üldjuhul valitsusvälist mittetulundusühingut, kelle eesmärk on sihtgruppi valimata humanitaarkriisi raames esmast abi pakkuda, siis paljud sarnased organisatsioonid tegutsevad ka usupõhiste printsiipide alusel. Eestis, kus ametlikult peaaegu 60% elanikkonnast ei seosta end mitte ühegi religiooniga, võib jääda usupõhiste humanitaarorganisatsioonide tähendus ja mõju maailma mastaabis paljudele arusaamatuks. Siiski on enamik planeedist jagunenud kolme suurima religioonigrupi vahel – kristlus, islam ja hinduism – ning nende hulgas on palju praktiseerijaid, kes on sidunud end ka humanitaarabi pakkuvate religioossete ühendustega. Hoolimata üllast eesmärgist ja valmisolekust humanitaarkriiside leevendamises osaleda, kannavad usupõhised organisatsioonid oma nimes religioosset notatsiooni põhjusega. 

Valitsustevahelised rahvusvahelised organisatsioonid peaksid konkreetsemalt läbi mõtlema, milliseid humanitaarorganisatsioone kriisikolletesse lubada. Kuivõrd lokaalsel tasandil võib nende ühenduste töö olla usaldusväärne, siis väljaspool oma tavapärast kogukonda see ei pruugi nii olla. Usupõhiste organisatsioonide tegevus on sageli seotud mõne kogudusega ning eesmärgiga suurendada oma kogukonda jagades oma õpetust ja uskumusi. Religioosse institutsiooni esindatus humanitaarabis võib aga põhjustada usupõhiste abipakkuvate ühenduste ja humanitaarabi vajava kogukonna vahel huvide põrkumist. Humanitaarabist oodatakse ju peamiselt esmatähtsaid eluks vajalikke vahendeid, milleta muid inimvajadusi tagada ei saa. Seda enam on inimene kriisiolukorras oma usuliste tõekspidamiste osas haavatav. 

State of Missouri Faith-Based Organization Disaster Initiative Meetings

Toetus usupõhiste humanitaarorganisatsioonide tegevusele Ukraina sõjas pärineb suuresti rahvusvahelistelt poliitilistelt organisatsioonidelt nagu Ühendatud Rahvaste Organisatsioon ja Maailmapank. Usupõhised organisatsioonid tegutsevad üle terve maailma ning rahvusvahelised institutsioonid rõhutavad nende kriisidesse kaasamise olulisust. Ukraina sõja sündmuste tõttu vajab humanitaar- ja psühholoogia-alast abi kaks kolmandikku riigi lastest, kes on jäänud orvuks või kelle perekond on pidanud sõja tõttu oma elukohta vahetama. Brian Peterson kirjutab väljaandes Religion News, et usupõhiste vabaühenduste roll suureneb just seetõttu, et nad pakuvad abi vajavale rahvale sellist psühholoogilist tuge, millega ilmalikud organisatsioonid üldjuhul ei tegele. Kuigi nii Ukrainas kui ka mujal tegutsevad samalaadsed ühendused proovivad hoida usu levitamise missiooni humanitaarabist lahus, on siiski paratamatu, et nende liikmed lähtuvad psühholoogilise abi andmisel individuaalsetest veendumustest. Nad võivad nõustamisprotsessis väljendada enda ja organisatsiooni religioosseid seisukohti, mis võivad kujuneda alateadlikuks vahendiks konfliktis kannatanute mõjutamiseks. Eriti tõsine on olukord, kus on tegemist lastega, kelle väärtuspõhised arusaamad maailmast ei ole veel välja kujunenud. Tuleb mõelda, kas selline tegevus on inimlikul tasandil eetiline ning kuidas võib rahvusvaheliste usupõhiste organisatsioonide sekkumine ühe riigi sisekonflikti abi andmise eesmärgil mõjutada selle riigi ühiskondlikku sisekliimat ja väärtushinnanguid.

Möödunud aasta lõpus keelas Ukraina valitsus ametlikult ära Venemaaga seotud religioossete organisatsioonide tegevuse oma riigi territooriumil. Sanktsioonid kehtestati vene õigeusu kiriku tiheda koostöö tõttu Venemaa poliitiliste institutsioonidega. Ametlikult peaks Venemaa toimima sekularistliku printsiibi järgi, kuid praktikas on ilmselgelt näha usu ja poliitika seotust riigivalitsemises. Nii ohustavad Venemaa õigeusklikud organisatsioonid teistes riikides tegutsedes ka nende sisepoliitilist olukorda, eriti Ukraina sõja kontekstis. Seega tuleks jälgida täpsemalt religioossete organisatsioonide tegevust kohalikul tasandil juhul, kus sel ühendusel võib olla poliitilisi sidemeid mõne agressorriigi valitsusega.

Religioosse ühenduse humanitaarabi võib siiski muutuda märkamatult usu levitamise missiooniks. Seda ka juhul kui organisatsioon on lubanud hoiduda oma religioossete veendumuste jagamisest rahvale ning keskenduda vaid otsesele hädavajalikule abile. Et üks humanitaarorganisatsioonide üldine reegel on Punase Risti sõnul osutada abi kõigile hoolimata nende rassist, usust või rahvusest, jagunevad ühendused kriisipiirkondade vahel sageli üsna juhuslikult. See tähendab, et kristlikud organisatsioonid võivad sattuda Lähis-Idasse, kus paljudes piirkondades valitseb kristluse ja islami vahel vastastikune vaenulikkus, nagu näiteks Iisraeli ja Palestiina vahelises konfliktis. Selline olukord võib aga kohalikku sisekliimat veelgi pingestada. Paratamatult on üks osa humanitaarabi andmisest ka psühholoogiline tugi kriisis kannatanutele. Seetõttu ei saa kunagi garanteerida, et psühholoogilise nõustamise käigus edasi antud sõnum ei oleks ebaeetiline selle potentsiaalse religioosse sisu tõttu. Abi peab kätkema eelkõige professionaalseid psühholoogisi lahendusi kriisisituatsioonile kandmata endas alateadlikku sõnumit abi osutava organisatsiooni usklikest printsiipidest. Kuna humanitaarabi on enamasti altruistlik lahendus, on üsna naiivne eeldada, et kõik organisatsioonid loobuvad avanenud võimalusest oma religioosseid vaateid jagada.

Rahvusvahelist tähelepanu võivad usupõhised organisatsioonid koondada poliitilises võtmes ka looduskatastroofidest laastatud piirkondades. Viimaste kuude üks traagilisem sündmus oli 6. veebruaril toimunud 7.8 magnituudiga maavärin Türgis ja Süürias. Viimase puhul on ilmnenud takistusi humanitaarabi kohaletoimetamise osas, kus Süüria valitsus ja Türgi opositsioonirühmitused on humanitaarabi pakkuvate organisatsioonide logistilisi lahendusi Süürias saboteerinud. USA kehtestas Süüriale esimesed majanduslikud sanktsioonid 2011. aastal peamiselt vastusena Süüria kodusõja kuritegudele ning kohaliku diktaatori Bashar al-Assadi tegevusele tsiviilelanikkonna vastu. Rahvusvahelised usupõhised organisatsioonid nõudsid oma avalduses USA presidendilt Joe Bidenilt, et USA vähendaks Süüria-vastaseid sanktsioone, sest muul viisil olevat maavärinas kannatanutele keeruline abi saata. Kusjuures kõik kuusteist organisatsiooni, kes petitsiooni allkirjastasid, olid kristlikud. USA kinnitas, et humanitaarabi kättesaadavus ei ole seotud sanktsioonidega vaid probleem peitub logistilistes lahendustes. Pealtnäha ei tundu see näide kuidagimoodi üllatav või erinev mittereligioossete humanitaarorganisatsioonide tööst, sest mõlema eesmärk on varustada kriisiolukorras inimesi eluks hädavajalikuga. See-eest saab religiooni roll poliitikas ja rahvusvahelistes suhetes määravaks just sellistes olukordades, kus religioossed ühendused hakkavad tegutsema poliitiliselt ebastabiilsetes piirkondades. Arvestada tuleb, et eriti Lähis-Idas on religioon oluline osa poliitilistes otsustusprotsessides. Kui kristlikud organisatsioonid esitavad USA presidendile rahvusvahelisi julgeolekuküsimusi ja sanktsioone puudutava petitsiooni, saadab see paratamatult ka Süüria valitsusorganitele teatud signaali.

U.S. Institute of Peace konverents

Vabaühenduste probleem seisneb ka väheses reguleerituses. Organisatsioonid, kes otsustavad oma abi suunata välisriigi sisekonfliktidesse, riskivad väärtuspõhiste vastuolude tekkimisega iseenda ja abistatava inimgrupi vahel. Tagajärg võib vastupidiselt eesmärgile kujuneda veelgi katastroofilisemaks kui enne humanitaarorganisatsioonide sekkumist. Üle maailma tegutseb ka neid organisatsioone, kes taotlevad otseselt rahuolukorra taastamist või mõnel juhul ka esmakordset loomist poliitilise kriisi piirkondades. Selline ühendus on näiteks USIP (U.S. Institute of Peace), mis on religioosselt mitmekesine kogukond, kes vastavalt abivajava riigi kohalikele usuvooludele valib oma esindajate seast sobiva religioosse taustaga isiku, kes saadetakse sihtriigi konflikti tuuma “rahu looma”. Seda teevad nad religioosses konfliktis osalevate osapoolte vahel nende religioonide ühiskonna- ja inimsõbralikke külgi rõhutades. Tegemist on aga riskantse ettevõtmisega, mis võib väga kiiresti algsest eesmärgist täiesti vastupidise tulemuseni jõuda. USIP tegutseb peamiselt Lähis-Idas, aga ka näiteks Kolumbias ja Sri Lankal. Kuigi Punase Risti humanitaarorganisatsioonidele mõeldud käitumiskoodeks määrab reeglid, mille alusel tohib humanitaarmissiooni läbi viia, arvab Sri Lanka meditsiiniprofessor Saroj Jayasinghe, et eeskirja peaks selgemalt sõnastama. Jayasinghe väidab, et koodeksis tuleks muuta organisatsioonide õigust järgida oma isiklike poliitilisi ja religioosseid tõekspidamisi. Hetkel muudab see religioossete organisatsioonide õigusliku ampluaa liiga laiahaardeliseks.

Riigid on humanitaarkriisidega seoses üsna keerulises olukorras. Abi sekulaarsetelt organisatsioonidelt ei oleks kriisiolukordades piisav, mistõttu on igasugune humanitaarabi olenemata organisatsiooni olemusest hädavajalik. Seega ei saa kindlasti keelata usupõhiste organisatsioonide panust esiteks potentsiaalse olukorra tõttu, kus nende tegevuse piiramine võib näida religioosse diskrimineerimisena.  Samuti ei saa eirata usupõhiseid organisatsioone nende suure osaluse tõttu maailma humanitaarvõrgustikus. Vaatamata sellele on usupõhiste ühenduste tegevust äärmiselt keeruline kontrollida, mistõttu võivad abi vajavad inimesed sattuda selle organisatsiooni liikmete teadlike või alateadlike uskumuspõhiste mõjutuste alla. Lahendus olukorrale võib peituda religioossete organisatsioonide humanitaarabi töö üksikasjalikumas reguleerimises. Isegi kui organisatsioon lubab, et ei rakenda haavatavas positsioonis asetseva inimgrupi peal religioosseid praktikaid, siis ei saa seda ilmtingimata garanteerida, kui rahvusvahelisi regulatsioone nende ühenduste tegevuse osas ei laiendata.

Allikad:

https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC2598091/#ref8

https://religionunplugged.com/news/2023/3/14/christian-organizations-provide-relief-in-southern-turkey-after-earthquake

https://www.usip.org/issue-areas/religion

https://www.usip.org/blog/2022/05/why-religion-based-support-vital-afghan-refugees

https://www.usip.org/publications/2019/07/religious-engagement-peacebuilding

https://www.ifrc.org/our-promise/do-good/code-conduct-movement-ngos

https://reliefweb.int/report/syrian-arab-republic/syria-vital-earthquake-aid-blocked-or-diverted-aleppos-desperate-hour-need

https://en.wikipedia.org/wiki/Sanctions_against_Syria

https://www.middleeasteye.net/news/syria-earthquake-national-faith-organisations-urge-us-lift-sanctions

https://www.usip.org/issue-areas/religion

https://www.fcnl.org/sites/default/files/2023-02/Faith_Letter_on_Syria_and_Turkey_Response_Feb2023.pdf

https://andmed.stat.ee/et/stat/rahvaloendus__rel2021__rahvastiku-demograafilised-ja-etno-kultuurilised-naitajad__usk/RL21451

Lisa kommentaar