ArtikkelRSRThe Society of International Relations, TU

Ruth Sisask – Pankade irooniline rahaahnus

Oleks võimatu lugeda kokku kriise, mis on viimase paari aastaga toimunud, rääkimata selle sajandi omadest. Ajas veel rohkem tagasi minek võiks  ühe artikli asemel kirjutada mitukümmend raamatut. Noppisin välja ühe praegu asjakohasema kriisi. Nimelt, kukkus kokku Ühendriikide üks suurimaid panku, mis tõstatas nii panga enda korruptiivse tegevuse kui üldisemalt panganduse  osas küsimusi. 

Paar nädalat tagasi toimus pangajooks, kui Silicon Valley pank (SVB) kukkus oma töös läbi. SVB oli suurim laenupanga läbikukkumine peale 2008. aasta finantskriisi.  Probleemi sügavusest aru saamiseks, peab mõistma, miks sellised pangajooksud üldse toimuvad ja mis pankadega ikkagi juhtub. Pangajooks tähendab, et liiga paljud panga vastu usalduse kaotanud inimesed üritavad üheaegselt raha välja võtta. Pankades on  tegelikkuses aga palju vähem raha, kui inimesed sinna “jätnud on”, mistõttu pole pangal oma vara kaotamise hirmus raha välja võtjatele seda anda. Otseselt ei olegi probleem selles, et pangad kasutavad inimeste raha investeerimiseks ja ei hoia sularaha kohapeal, vaid regulatsioonides ning meie arusaamas pangandusest.

 

Silicon Valley pank on teinud eelnevalt palju lobitööd Ühendriikide kongressis, et pankade regulatsioone vähendada. Kriisiaegsel SVB juhil Greg Beckeril oli mitu lobistide gruppi, kes mõjutasid finantsreformi seadusi ettevõtte maksude vähendamiseks. Peamine lobitöö keskendus Dodd-Franki tingimuste kergendamisele. Dodd-Frank on peale 2008. aasta finantskriisi loodud Wall Streeti reform, mille eesmärk oli tagada, et pangandus oleks tarbijatele ja ka ettevõtjatele turvalisem. Selle eesmärkideks on jälgida hiigelpankade tööd, takistada riskantset investeerimist ja kehtestada seadusi ettevõtte maksude vähendamiseks. 2018. aastal Beckeri lobitiimide töö tulemusel otsustas Ühendriikide kongress Dodd-Franki reegleid vähendada, mille tulemusel ei pidanud enam  pankade hoiused nii suured olema. Nende  hiigelpangaks lugemise lagi tõsteti kõrgemale ja üleüldine kontrollitase langes.   Kokku kulutas SVB  üle 2 miljoni dollari lobitööle. Ent iroonilisel kombel kukkus pank oma töös läbi just nende samade reeglite tagasi lükkamise tõttu.

Olles võtnud liiga suuri riske ning oma toimetulekut ohustanud, pöörduti abipalvega valitsuse poole. Nimelt, nõuti bailout’i ehk vabastust, mille valitsus neile ka tagas. Seekord sai juhtum lahenduse, kuid mida tähendab see tavakodanikule? Esiteks tuleb pääsetee siiski valitsuse rahast. Irooniline on, et pank pidi tänu lobitööle ise naeruväärselt madalaid makse maksma, põhjustades pangajooksu ja kriisi. Ent selle tulemusena ei langenud juhatuse liikmete palgad ning juhipositsioonilt tagasi astunud Beckeri isiklik vara ei saanud samuti kannatada. Peale maksumaksjate said aga peamiselt kannatada pangatöötajad. Juba jaanuaris, kui asjad hakkasid pangas majanduslikult ohtlikud tunduma, vallandati 8000 töötajast 100-120 “majandusliku ebakindluse” tõttu. Siit ka üldine mure pangandussüsteemis – kui riik peab pankade läbikukkumised maksumaksja rahaga kinni maksma finantssüsteemi elushoidmiseks, siis miks ei ole pangad avalikult omatud või riigi omad? Kasumi omanikele andmine, aga kahjude sotsiaalselt kandmine ei ole loogiline ega õigustatav. Erapangad toodavad kasumit pankuritele. Seega on kaks valikut: kas riik omab panka ja tulu kasutatakse ära kodanike heaolu parandamiseks näiteks töötutoetuse ja  tasuta tervishoiu näol, või ei vastuta riik enam pankade murede eest. Viimane on huvitav lahendus, mida on ka tegelikult rakendatud Islandil. 

2008. aasta finantskriisi järel lasi Island oma kolmel suurimal pangal läbi kukkuda ja mitmed suurimad pankurid läksid ka kohtu ette ning hiljem vangi. Riigis kukkus peaaegu kogu pangandussüsteem üleöö kokku ning pea kõik firmade juhid olid pankrotis. Kuigi oli kriisiolukord, oleksid mõjud olnud inimestele palju väiksemad, kui eelnevalt poleks pangad ebapädevalt käitunud. Ükski teine vabaturu riik nii oma pankuritega ei varem ega hiljem käitunud pole. Kuid kas sellistel juhtumitel peaks? Kui pankurid on otseselt seotud ebaratsionaalsete otsustega ning poliitika mõjutamisega, kas neid ei peaks selle eest vastutusele võtma? Riik peab aitama, sest lõpuks kannatavad peamiselt ikka tavainimesed ja ettevõtjad, mitte panga omanikud või juhatuse liikmed. Mis takistab pankureid oma varanduse suurendamise eesmärgil avaliku rahaga mängimast?

Teine lahendus on avalikud pangad. Riigi omatud kommertspangad on oma tähtsust peale 2008. aasta finantskriisi oluliselt mitmetes regioonides tõstnud. Nende eelis on kindlasti kodanikele tähelepanu pööramine ja väiksem tõenäosus hulljulgeid riske võtta. Majandusliku poole pealt on nende eelis ka see, et tänu tihedale koostööle riigiga, on pangal suurem tagavara, millest tuleneb stabiilsus ja usaldusväärsus. Lisaks saavad riigipangad kriisi ajal inimestele laene anda, kui erapangad uksi sulgevad, mida illustreerib hästi Kesk-Ameerika 2008. aasta käitumine. Samas on ka neil negatiivseid külgi, millest üks on suur oht korruptsiooniks. Kuna “pankuriks” on riik, võib tekkida suur võimu koondumine, mille ära hoidmiseks on vaja palju läbipaistvust luua. Teiseks, kuigi riik saab kriiside ajal laene anda, mis on hetkeks kasulik, võib see pikas plaanis majandusele pigem halba teha. Sellest selgub, et kuigi avalike pankadega on bürokraatilisi raskusi, on need siiski selgelt suunatud elanike kaitseks. Sellest ei järeldu, et peaksime erapangad täielikult kaotama, kuid riigi regulatsioonid peaksid olema karmimad ja avalike pankade osakaal riigis suurem. See on väga kokkuvõtlik ülevaade riigi ajatud majandusest, aga kui tahate rohkem teada, kuulake Ringjoone eelmist osa “Plaanimajandus – inimlik majandus? (ft. RSR Kooli)”.

Lisa kommentaar