ArtikkelRSRThe Society of International Relations, TU

Ines Edur — Sõja esimene aasta – Putin võib minna koju võitjana või jalad ees

Putini kunagiste sõprade sõnul meeldis Volodjale vanasti raha. Luurajana saadi välismaalt valuutat ja koju toodi koguni Volga. Tänaseks on armastus raha vastu asendunud sooviga kirjutada end inimeste mällu. Aga otsus teha ajalugu veriselt ja olla kirjutatava loo bad guy on tõenäoliselt ratsionaalne. Inimene võib olla kui tubli tahes, aga varem või hiljem vajub ta ikkagi unustusse. Kui palju, õigemini kui vähe, on siin ilmas neid kooliharidust saanud inimesi, kes ei teaks nime Adolf Hitler? Tõelise strateegia meistrina eksis Putin vaid natuke – tema 3-päevasest erioperatsioonist on täitunud 365. sõjapäev. 

Rääkides sellest, mis saab edasi, seda just läbi Putini käekäigu, on meis säilinud teatav naiivne lootus, et Putin mõistab, et ta ei saa seda sõda võita. Oma kujutelmas näeme me justkui üht värisevate kätega Kremli ametnikku, kes salamisi türanni lauale Exceli tabeli poetab. Kui suur juht selle ühel hetkel avastab, jääb tal vaid jalgu trampida. Lihtmatemaatika ju ütleb, et tal ei jagu tanke ega rakette, et tema sõjaline strateegia veab alt ning Lääne tugeva toetusega Vene armee võistelda ei suuda. Me kujutame ette, et sel hetkel Putini silmad avanevad ning ta helistab kindralitele ja ütleb: “Poisid tulge koju, aitab küll.” Miks me endale taolist võltsunelmat loome? Miks peaks juht, kes möödunud aasta 24. veebruaril keeldus samasuguseid aruandeid uskumast, nüüd taganema? Pärast kõike, mis selle nimel ohverdati? Mulle näib, et paljud meist ei taha tunnistada tõsiasja, et Putinil ei ole kuhugi taganeda. Kuidas peaks Solovjov venelastele 12 kuud hiljem maha müüma idee, et sõda “fašistide” vastu on läbi kukkunud? 

Isegi kui meie taoline soovunelm täituks ning Putin otsustaks Ukrainast taganeda, järgneks taolisele põrumisele võimuvahetus Kremlis. Volodja ise on taganud selle, et venelased sõjast võimalikult ekstaasi oleks viidud. Igal õhtul kostub Vene kodudes röökiva Solovjovi hääl, mis edastab pilti justkui tungiksid lääne fašistid varsti Venemaale kallale. Kõlavad teise maailmasõja hõngulised ideed sõjatööstuste käivitamisest, ettevõtete riigistamisest. Elanikkond on nii vahule pekstud, et võimuvahetus Kremli müürides tooks endaga kaasa veelgi äärmuslikemate jõudude pukki pääsemise. Juba kostuvad üleskutsed üleriigiliseks mobilisatsiooniks, sõja kuulutamiseks läänele ning vajadusel ka tuumarelvade kasutamiseks. Mida teeks taoline võim Putiniga, kes senise häbiväärse hävingu on põhjustanud? … Putini ainsad võimalused sellest sõjast väljuda on kas võitjana või jalad ees

Ainult, et mõneti on see sõda juba ammu Putini jaoks üle pea kasvanud. Regionaalsesse sõtta on tänaseks kaasatud kogu läänemeelne maailm. Erioperatsioonist Ukrainasse on saanud Venemaa vs Lääs matš. Venemaa jääb selles kaalukategoorias vastasele alla. Scholzi ja Macroni sangarlikust unenägudest ärkamisest suuremat numbrit teha ei maksa (ehkki riigipeadena võinuks nad jõuda veidi kiiremini mõistmiseni, et käesolev sõda ei ole mitte Ukraina vaid EUROOPA sõda). Olulisim liitlane Ukrainale on ikkagi USA, seda nii varustuselt kui võimult. Mõni päev enne sõja esimese aasta täitumist saabub Kiievisse Ameerika president Joe Biden. Märkimisväärne, et meie jaoks maailma number üks mees saabub sõjatsooni – pealinna, mida veel mõni nädal varem tabasid vaenlase raketid. Euroopa liidrite seas muutus Ukrainas kohal käimine trendiks juba sõja esimestel kuudel – vangutati pead, suruti kätt, öeldi et hoolitakse ja mindi koju tagasi. Bideni Kiievi visiit on seejuures tunduvalt kaalukam. Ainuüksi ohutusnõuete poolt on selline külastus

märkimisväärne. Ameerika presidendi visiite rahus elavatasse riikidesse planeeritakse kuid ning läbi mõeldakse iga viimne kui ohutusalane detail. Saabuda sõjatsooni ei ole niivõrd toetuse näitamine Ukrainale, kuivõrd väga kaalukas lüke Kremli suunal. 

Aga USA suure kaasatusega sõtta ohustab Ukrainat Venemaast juba hulga suurem ja ohtlikum vastane. Müncheni julgeolekukonverentsil hoiatas Ameerika välisminister Antony Blinken kasvava Hiina ohu eest. Ametlikult pole Hiina senine toetus Venemaale olnud suurem kui mundrite ja lahingvestide müük, kuid luureandmed kõnelevad ka enamast. Ehkki Xi-l pole mingeid otseseid põhjuseid sõtta sekkumiseks, ei tähenda see, et ta seda teha ei võiks. Majanduslikel kaalutlustel on Hiina korduvalt signaliseerinud, et see Putini peetavat sõda ei toeta. Tema peamiseks huviks on, et majandus püsiks stabiilsena ning Hiina kiirel käigul edenemine segamatult jätkuks. Igas hästi näivas asjas on oma konks või aga. Nimelt on USA pikemat aega Hiinal risti jalus ees, üks teravamaid torkeid oli tõenäoliselt Esindajatekoja spiikri Nancy Pelosi visiit Taiwani. Seega oleks Ukraina potentsiaalne variant, kus oponendiga jõudu katsuda (sarnaselt viimatisele Mägi-Karabahhi konfliktile). Kui Putin end kogemata taolises olukorras justkui kolmanda suurvõimuna nägema peaks, kellele tovaritš Xi suurest sõprusest appi tuleks, siis oleks Hiina jaoks Venemaa puhul tegu täpselt samasuguse vasalliga nagu 2020. aastal oli Türgi jaoks Aserbaidžaan. 

Ühe sellise suurjõu lisandumise oht sõja tagalasse teeb eriti murelikuks, kuivõrd aeglaselt ja vaevaliselt suudab lääs ennast mobiliseerida. Suvel, kui rinne mitmeks kuuks peatus, ei olnud Euroopa liidrid mitte ametis sellega, et Ukrainat ette valmistada talve üleelamiseks. Selle asemel asuti Prantsusmaa presidendi Macroni eestvedamisel pidama bürokraatiast nõretavat arutelu selle üle, kas ehk Ukrainale kandidaatriigi staatuse andmise asemel tuleks luua “Euroopa poliitiline kogukond”. Butša veretöö oli selleks ajaks juba maailmale avalikuks saanud. Azovstali võitlejad olid kangelasliku lahingu kaotanud ning sõdurid Venemaale vangi langenud. Okupeeritud alade häving, tsiviilelanikkonna kannatused olid selgelt ning kirevalt publiku silme ette maalitud. Lääne hirm tegutseda on meie idanaabri järel teine suur julgeolekuoht nii Eestile, Baltikumile kui kõigile teistele, kes ühel päeval selle toetust vajada võivad. 

Aga suure õuduse keskel, justkui kurja kiuste, sünnib ka head. Naljatamisi võib öelda, et Putin on ühendanud Ukraina rahva. 2014. aasta Krimmi annekteerimisel võisid Ukrainas peredki lõheneda vene- ja ukrainameelseteks. Kaheksa aastat hiljem valati juba üheskoos varjendites orkide vastu molotove. Sellest sõjast väljub Ukraina ühtsena. Zelenskõi võitleb aktiivselt lisaks venelastele ka korruptsiooniga. Ka kõige kõrgemaid ametnikke vahetatakse sõjast hoolimata kahtluste korral välja. Sidemed on läbi lõigatud varem riiki kontrollinud oligarhidega. Hoolimata sõja alguse rasketest tabamustest suutsid Ukraina väed venelased Kiievist kiiresti tagasi lüüa. Mai alguses lükati vaenlased tervelt põhjarindelt välja. Sügise esimestest nädalatest algas Ukraina edukas vastupealetung. Seejuures on vaenlane muutunud meeleheitlikuks. Tuginedes Rainer Saksa sõjablogile, hukkus laiaulatusliku sõja kümne esimese kuu jooksul 100 000 vene armeelast ehk 10 000 meest kuus. Viimasel kahel kuul on langenud kokku aga 47 000 meest. Putini ängist ohverdatakse pea topeltarv teenistujaid ja seda ilma erilisemate tulemusteta – rinne seisab. 

Minu sõnum lugejale on, et hoolimata Ukraina edust peame sõda hoidma päevakajalisena. Laikides või jagades Ukraina uudiseid aitame kaasa sellele, et ka rindest või Kremli karust kauge inimene peaks vajalikuks, et tema riik Ukrainat toetaks. Ikka tasub rinda panna

Ukraina lipp ja soovida head siinsetele põgenikele. Ukraina võidus kahtlemine ei aita siinkohal kedagi peale Putini. Lääs peab seisma ühtsena Ukraina taga – kahtlustele ja umbusaldusele seal ruumi ei ole. Mis kõige olulisem, et lugeja 5. märtsil valimiskasti ääres täidaks enda kui kodaniku rolli ühiskonnas ja peaks seejuures silmas, et Eesti riiki juhitaks läänemeelses vaimus, Ukrainat toetavatel seisukohtadel, mitte Kremli jutupunktidest juhindudes. 

Head Vabariigi aastapäeva! 

Слава Україні! Oma panuse Ukraina armee ning rindepiirkonna tsiviilelanikkonna toetamiseks saab teha MTÜ Slava Ukraini kaudu.

Lisa kommentaar