ArtikkelUncategorized

Spordihuvilisest õpilane Erki – Kuidas saavutaks Eesti jalgpall seatud eesmärgid?

Unistus headest jalgpalli tulemustest on olnud juba pikka aega Eesti jalgpalli jälgijate suur unistus. Iga jalgpallifänn soovib, et tuleks lõpuks see aeg, kus oleme kuskil Euroopa meistrivõistluste või isegi maailmameistrivõistluste alagrupis. Mida on vaja, et Eesti jalgpall muutuks paremaks? Eesti jalgpalli tase on olnud juba väga pikka aega madalal tasemel, kuid kuidas me saaksime muuta selle paremuse suunas. Millal me ei lähe mängu kaotama staažikamate meeskondade vastu? Kui kaua me toome välja probleeme ja vabandusi, millele ei paista olevat lahendust? Nendele küsimustele on olemas vastused ja kui analüüsida Eesti jalgpalli terviklikult, siis peame tooma välja nõrgemad valdkonnad ning kriitilised probleemikohad ja leidma neile mõistlikud lahendused, millega ehk saavutaksime seatud eesmärgid. 

Eesti jalgpall on juba aastakümneid olnud sellisel mannetul tasemel, nagu hetkeseisuga ta on, kuid kui mõelda, miks see nii on, siis on vajalik alustada kõige kõrgemast, milleks on juhtkond. Eesti jalgpalli juhtkonda saab hetkese seisuga võrrelda Venemaa valitsusega. Direktoriks ehk siis juhiks on isik, kes on olnud võimul juba kümneid aastaid, kuid halvad tulemused ei ole see, mis saaks kukutada direktori Aivar Pohlaku, kuna teda ümbritsev nii öelda nõukogu või siis juhtkond on määratud tema poolt. Juhtkond koosneb välja valitud sõpradest, kes pooldavad kinnisilmi tema otsuseid. Juhtkonna ja Pohlaku probleemiks on see, et ei kasutata antud rahalisi toetusi tõhusalt ning talendikaid noori mängijaid ära, vaid hoitakse ringkonnas inimesi, kes ei panusta sama palju Eesti jalgpalli arengusse, kui aktiivsed ning hingelised Eesti jalgpalli huvilised, kes saaksid ilmselt nende tööga palju paremini hakkama. Noorte mängijate asemel on vanad mängijad, kellel on head suhted juhtkonna ning direktoriga, kes siis saavad mänguajalist eelist nende suhete põhjal. Sellise süsteemiga saab jätkata ainult siis, kui oleme nõus saama järjekordselt alandlikke ning piinlike tulemusi. Mida siis nende tohutute rahaliste toetustega saaks teha? Üks hea investeering, mille tegemist on juba väga vaikselt alustatud on Eesti jalgpalliväljakute ehitamine ja hooldamine. Eestis oli mitmeid aastaid tagasi jalgpalliväljakute seisukord väga kehvas seisus, mängijad ning eriti noored jalgpallurid ei saa nii efektiivselt treenida, kuna tingimused on kehvad, kuid õnneks on see asi muutumas ning jalgpalliväljakud jõuavad nüüdsest lähemale noortele ning nende kvaliteeti ei saa võrrelda tavalise kartulipõlluga. On aga üks valdkond, mis on kindlasti unarusse jäänud ja mida peab kindlasti rahaliselt rohkem toetama ja selleks on treenerid. Treenerid kujundavad nii noorte jalgpallurite karjääri ning teekonda. Toetades rohkem treenerid, on võimalik anda igale treenerile FIFA paberid, mis on siis võrdväärilised tipptasemel treenerite haridustasemega. Eesti jalgpalluritele ei ole kindlasti võimalik anda silmapilkselt, aastakümnete jagu kogemust, kuid andes neile vastava hariduse sellel erialal, võimaldaks neid treenida efektiivsemalt ning kindlasti hakkaks üldine jalgpalli tase nii noorte kui ka meestekoondise seas tõusma. Samuti oleksid strateegiad rohkem läbimõeldud ja tõhusamad, mis oleks kindlasti parem mänguplaanist, kus istume terve mängu kaitses. 

Meil on olemas noored innukad mängijad, kuid miks me neid õigesti ei kasuta? Meil on olemas läbi Eesti tohutult palju noori, kes on võimelised andma endast kõik, et tuua Eesti jalgpalli mängu särtsu ja sära, kuid 28 on naeruväärselt kõrge keskmine vanus. Kuidas me peaksime andma noortele kunagi kogemust, kui laseme neil lihtsalt pinki soojendada? Hetkese seisuga kaotaksime me niikuinii vastastele ning vähemalt, kui oleksid energilised ja erksad noored mängijad platsil, omandaksid nad juurde kogemusi selle 90 minutiga juurde ning õpiksid tohutult palju uusi oskusi nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Oleme ülemineku ajastul, kus on paratamatult vaja saata vanurid pensionile ning tuua noored asemele. 

Miks siis on vaja tõsta meie jalgpalli treenerite taset Eestis? Peamine punkt, mida Eestis ei käsitleta, on mängijatele individuaalselt lähenemine. Jalgpall on meeskonnamäng ning üldjuhul treenitakse koos, kuna kollektiivina tuleb parem koostöö ning hea tiimivaim, kuid ainult sellest ei piisa. Igal mängijal jalgpallis on olemas omad plussid ja miinused, mille lihvimisega nad üldjuhul peavad tegelema iseseisvalt, kuid kui oleks põhjalikum individuaalne lähenemine, siis esineks kollektiivi peale palju vähem vigu, kuna mängijad on enesekindlamad ning võimekamad, mis peaks siis tooma jällegi paremaid tulemusi. Näiteks meie põhjanaaber Soome suudab palju paremaid tulemusi teha riikide vastu, mida me ei suuda tihti peale teha ning meie murekohad on just nende ühed tugevamad küljed. 

Eesti jalgpalli tase on põhiliselt alati olnud madal ning see on kurb. Võrreldes teiste riikidega, on meie areng olnud aeglasem kui teistel tänu ebakompetentsele juhtkonnale, vähe haritud treenerite, mitte funktsioneerivate strateegiate, vähe kasutatud noorte ja kehvade individuaaltreeningute põhjal. Nende punktide lahendamine ei ole lihtne, kuid ei ole ka kohe kindlasti võimatu. Alustades nende probleemide lahendamisega varakult ning rahulikult jõuaksime me lõpuks vähemalt kuhugile välja, kuid hetkel pigistame peale kaotust silma kinni ning süüdistame riigi suurust ning tasemevahet. Nii ei arene meie jalgpall kohe kindlasti ning jäämegi saama halbu tulemusi rahvusvahelistel jalgpallivõistlustel.

Aitäh Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkond Eestis, et aitate meil pakkuda noortele esimest praktilist kogemust ajakirjanduses!

Lisa kommentaar