Artikkel

Stenar Niinemets – Miks kliimakonverentsid ei tööta?

Juba aastaid on räägitud kliima soojenemisest kui kiireloomulisest murest ning kuidas üksikisikute pingutused ei ole mitte midagi väärt, kui suured ettevõtted ning riigivõimud midagi ette ei võta. Viimaste lahendus on olnud korraldada kliimateemalisi kõnelusi, kus nad tunnistavad globaalset soojenemist kui probleemi ning sõlmivad kokkuleppeid, kuid need ei paista olevat muutnud eriliselt riikide käitumist. Miks kliimakonverentside mudel ei tööta

Konverentsidel sõlmitud kokkulepped on väga pikaajalised. Sageli pannakse neid sõlmides tähtajad kümnete aastate kaugusele ning nende tulemusi näeme veel pikema aja pärast. Euroopa Liidu eesmärk on 2030. aastaks vähendada kasvuhoonegaaside emissioone vähemalt 55% võrra. See oleks väga tähtis ning eeskujulik samm kogu maailmale. Aga tavainimese jaoks on see liiga pikk aeg, et riike vastutavana hoida ning ka riigivõimud ei suuda teha nii hästi planeeritud ning ajastatud plaane. Lisaks peavad riigid jälgima ka üksteise seisukohti ning vajadusel korvama teineteise tegemata tööd. Minu meelest oleks lahendus kehtestada tugevaid meetmeid ning määrata ka lepete rikkumise eest karistusi, kuid ma saan ka aru, et rahalised ja ka poliitilised sanktsioonid oleksid palju suuremad ähvardused väiksematele riikidele kui suurtele. See tekitaks ebavõrdse olukorra, kus osad riigid peavad olema oma tootmise muutustega palju drastilisemad kui teised  ja kindlasti raskendaks see poliitilist olukorda maailmas

Paljude riikide juhid ei näe ennast kui osa probleemist  ja ei ole selle tõttu piisavad eeskujud. Enamik riikide juhte lendavad turvalisuse eesmärkidel eralennukitega, mis aga eraldavad atmosfääri inimese kohta kordades rohkem CO2 kui tavaline reisilennuk. Näiteks lendas 2021. aastal COP26 tippkõnelustele Glasgows üle 100 eralennuki. See näitab, et nad päriselt ei teadvusta oma personaalset mõju meie maailmale. Nende turvalisus on küll tähtis, kuid selle tagamiseks on ka teisi võimalusi, näiteks reisilennukist suure osa väljaostmine või väiksemate maade reisimine rongiga. Kui aga riigijuhid pärast määravad tavainimesele suuremaid makse või kohustusi, et keskkonda säästa, siis inimesed ei võta neid tõsiselt, sest nad vahetult näevad, kuidas peaministrid ja presidendid neid samu nõudeid ei täida. 

Ma mõistan COP26 laadsete konverentside eesmärki ning vajalikkust, kuid näen ka nende nõrku kohti, näiteks puudulik vastutus riikide poolt ning ka riigijuhtide vähene eeskuju. Loodan, et erinevalt eelmistest COPidest seekordne osutub teistsuguseks ning arutletud lahendused saavad ka reaalsuseks

Lisa kommentaar