ArtikkelUncategorized

Stenar Niinemets – Miks survestab riik naisi lapsi saama?

Aastakümneid on Eesti Vabariik toetanud perekondi laste saamisel rahaliselt, et motiveerida rohkem inimesi lapsi saama. Peale selle, et riik sooviks, et võimalikult palju erinevaid inimesi saaks lapsi, siis ta soovib ka, et need inimesed kõik saaksid võimalikult palju lapsi. Seda näitab see, et suured pered saavad ühe lapse kohta riigilt rohkem toetust kui väikesed. Lisaks kinnitab antud väidet ka selle aasta suvel lastetutele naistele laiali saadetud uuring, mis esitab neile süüdistava alatooniga küsimusi nende lastetuse kohta. Aga miks survestab riik naisi lapsi saama?

Riik survestab naisi lapsi saama, et tagada riigi normaalne toimimine. Iga riik vajab toimimiseks kahte asja: raha ning tööjõudu. Nende kahe faktori tagamisel suudab riik pidada üleval riigivalitsemise, sotsiaalabi, infrastruktuuri ning ka sõjaväega seotuid üksuseid. Tööjõu vajalikkus on suhteliselt ennast seletav – iga teenuse ning toote pakkumiseks on vaja kedagi, kes selle välja mõtleb, toodab, müüb, transpordib ning lõpuks ka ostab. Kui aga töötavaid inimesi ning mõnda ahela osa poleks, siis oleksid inimeste tarbimise võimalused palju väiksemad. Kui toidupoes poleks töötajaid, siis oleksid tuled kustus, letid tühjad ning uksed lukus. Riigil on mitmeid sissetuleku allikaid, alates kaubandusest ning lõpetades pikaajaliste investeeringutega. Kuid kõige stabiilsem neist on inimeste poolt makstavad maksud nagu tulumaks, sotsiaalmaks ning ka käibemaks. Esimesed kaks on tihedalt seotud eeldusega, et inimene käib tööl ning saab palka. Inimese elutsükli saab suures pildis jagada kolmeks – lapseiga, täiskasvanuiga ning eakaiga.  Lapse ning eakana enamus inimesed ei tööta ning seega ei saa riik nende arvelt makse. Samas on lapsed ning eakad just peamised riigipoolsete teenuste tarbijad – nad vajad rohkem arstiabi ning ka meelelahutus teenust lasteaia või vanuri gruppide näol. Lisaks maksab riik lastevanematele toetust ning pensionäridele pensionit. Kuigi nii lapsed kui ka eakad on riigile rahaliselt koormaks, siis on laste puhul on olemas tuleviku perspektiiv, et nad hakkavad ühel hetkel töötama ning riigile makse maksma, suurendades riigikassat. Eakate puhul sellist ootust ei ole ning nendega kaasnevate kulude katmiseks on vaja töötavaid täiskasvanueas inimesi. Kuid kuna ka praegusel hetkel tööturul olevad täiskasvanud inimesed vananevad ning jäävad ühel hetkel pensionile, siis on riigi jaoks oluline uute töötajate pealekasv laste näol. Seega on riigi jaoks laste saamine kriitilise tähtsusega, et täita tööjõuga vajalikud funktsioonid ning saada töötavatelt inimestelt makse ka tulevikus, kui praegune tööjõud on jäänud pensionile.  

Riik survestab naisi lapsi saama ajaloolise pärandi tõttu. Ajalooliselt oli ideaal, et mehed käisid tööl ning naised veetsid oma päevi kodus maja ning laste eest hoolitsedes. Isegi kui perekonna finantsilise olukorra tõttu naine pidi käima tööl, siis endiselt pürgiti naise töötuse poole. Inglismaal ei tulnud kõne allagi, et ükski kõrgemast soost naine töötaks mõnes ettevõttes või teeks isegi kodus lihtsamaid töid. Nõukogude ajal antud ideaal muutus ning ideaaliks sai töötav ema. Aga endiselt jäid paljud kodumajapidamise ning lastega seotud toimingud just naistele, isegi kui mõlemad vanemad käisid tööl ning teenisid sama palju raha. Lisaks pidid naised nüüd laste saamise nimel loobuma karjääri valikutest ning võtma töölt puhkust, et olla pärast laste sündi nendega kodus. Sellele viitab ka asjaolu, et rahvakeeli kutsutakse vanemahüvitist emapalgaks, rõhutades, et lastega on tavaliselt kodus ema ning riigi poolt makstav raha on toetus tema töö eest emana. Seega on naised alati olnud ühiskonna poolt surutud ema ning peamise hoolitseja rolli ning praegune riigi surve naistele laste saamise osas on lihtsalt alateadlik norm, mille on kujundanud meie esivanemad

Riik survestab naisi lapsi saama, et eestlus rahvusena kestaks. Selle jaoks, et üks riik saaks eksisteerida on sellel vaja täita kolm tingimust: omada territooriumi, rahvast ning avaliku võimu. Kui ühte nendest kriteeriumidest riigil pole, on sellel peaaegu võimatu esindada ennast suveräänse territooriumina. Eesti esmakordselt iseseisvus rohkem kui 105 aastat tagasi. Selle aja jooksul on Eesti suutnud erinevate siseriiklike kui ka rahvusvaheliste lepingutega kinnitada oma territooriumi. Esimene Eesti territooriumit kinnitav rahvusvaheline leping oli Tartu rahuleping, mis sõlmiti Venemaaga 1920. aastal ning millega kinnitati Eesti territooriumi piirid. Avaliku võimu struktuur on samamoodi määratud seadustega, mis kohustavad erinevaid institutsioone tegelema Eesti riigi juhtimisega. Kuid erinevalt teistest kriteeriumidest pole rahvast nii kerge seadusega määrata, sest lisaks nimetusele Eesti rahvas, mida seadus saab neile anda, peavad need inimesed kandma ka Eesti Vabariigi väärtushinnanguid ning soovi, et Eesti riigina püsiks. Sellist pühendumist ühele riigile on väga keeruline hiljem juurde õppida ning eelduseks selleks tulevad meie lapsepõlvest. Kui lapsevanemad kasvatavad lapsi eestlaslikus vaimus ning õpetavad neid hindama eesti kultuuri, siis suure tõenäosusega kasvab ka lapsest Eestit austav täiskasvu. Riigile truud täiskasvanud on aga olulised kõikides valdkondades majandusest sõjanduseni ja poliitikast metsanduseni, sest nad panevad esikohale Eesti riigi arengu ning huvid. Seega on riigile väga oluline, et naised saaksid lapsi ning kasvataksid neid hiljem eestluse vaimus

Riigil on palju põhjuseid, miks nad tahavad, et Eestis oleks palju lapsi. Osad neist on teadlikud põhjused nagu tööjõud, riigieelarve täitmine maksude näol ning ka eestluse edasi kandmine. Aga samas on selle surve juured meie minevikus, kus oli normaalne, et kõik naised saavad lapsi, ükskõik kas nad käisid tööl või ei. Seega kuna riigi jaoks on lapsed väga olulised, siis nad survestavad ainukesi inimesi, kes neid sünnitada saavad – naisi

Lisa kommentaar