Artikkel

Tankiarmastaja, ära ütle, et räägid kõikide narvakate eest!

Pärast Narva linnavolikogu äärmiselt piinlikku istungit esmaspäeval, 15. augustil, otsustas valitsus järgmise päeva varahommikusel istungil võtta maha kõik Narva linna punamonumendid, ka need, millest esmalt juttu ei olnud.

Nüüd kui sellest on möödas tükk aega, saame tõstatada küsimusi. Kuidas tankisaaga mõjutas linna? Missuguseid järeldusi peaks tegema? Kuidas edasi? Piinlikkus on midagi, mis on selle olukorra läbiv teema. Eelkõige on mul piinlik omaenda linna eest, eriti linnavõimu eest. Narva linnavõimu täielik suutmatus linna hüvanguks normaalselt tegutseda ja riigiga suhelda on olnud teemaks juba mitukümmend aastat. Kõige märkimisväärsemaks hetkeks oli Narva kultuuripealinna kandideerimise nö “torpedeerimine” tolleaegse Keskerakonna ainuvõimu poolt. See oli esimene märk sellest, et Narvaga ei ole võimalik ehitada usaldusväärset suhet, kus ollakse kindel, et Narva peab oma sõna. 

2021. aasta KOV valimiste tulemused olid kõigile šokiks – Narvas ainuvõimul olnud Keskerakond kaotas tervelt 13 kohta (31-st) ning langes opositsiooni. Uus koalitsioon (mis on omaette Narva jaoks väga uus nähtus) oli rohkem eestimeelne, linnapeaks särtsakas Narvat siiralt armastav inimene. Kuid tankisaaga tõi esile Narva vananenud kombed ja tegutsemisviisid – lepetest taganemine, tagatoaarutelud jne. Vahetult enne istungit saavutati kõikide linnavolikogu fraktsioonidega kokkulepe, et tank teiseldatakse ning pannakse Narva hoiule enne, kui otsustatakse uus asukoht. Leppele kirjutasid  alla kõik volikogu fraktsioonid. Paar tundi enne volikogu istungit otsustas opostisioon  leppest taganeda ja oma sõna mitte hoida. Eesotsas Keskerakonna liikme Mihhail Stalnuhhini ja “Narva heaks” fraktsiooni esimehe, endise linnapea Aleksei Jevgrafoviga. Mängiti kohalike venelaste kaitsjat, kangelast. Samas, suur küsimus on ka see, miks mitu koalitsioonisaadikut ei olnud niivõrd tähtsa hääletuse jooksul kohapeal? Öeldi, et mõned on puhkusel. Tavaliselt on nii, et mõned tööülesanded sundivad sind puhkust katkestama; sellised momendid on isegi töölepingutes kirjas. 

Just opositsiooni tegevus (või tegevusetus?) tõi otseselt kaasa valitsuse jõulist tegutsemist, sest jälle näidati – Narvat ei saa usaldada. Kõik muudkui ütlevad – palun kuulake kohalikke inimesi! Kuulake Katri Raiki, tema teab paremini! Leppige Narvaga kokku! Andke Narvale võimalus ise seda teha! Narvale oli antud võimalus. Narvat usaldati. Narva lubas. Aga siis Narva pettis. Lisaks jääb selgusetuks, miks koalitsioon ei saanud veenduda, et kõik liikmed on kohal. 

Mistahes konstruktiivne suhtlemine kahe poole vahel eeldab “kahesuunalist” teed – ei ole võimalik ehitada konstruktiivset suhet selle põhjal, et mina tahan teiselt poolt saada kõike, aga ise midagi tagasi ei saa. Kahjuks on nii, et Narva proovis just sellist suhet püstitada – riigi palvetele ei vasta, kuid riigilt tahame ikka palju saada. 

On arusaadav, et käes on valimiskampaania aeg. Poliitikute käitumisest saame järeldada, kes tahtis olukorda enda kasuks kõige rohkem ära kasutada. Eks iga poliitik proovib oma valijatele alati meeldida. Reformierakond ja Isamaa paistavad eestluse kaitsjatena. Kuid volikogu opositsiooni käitumine paistab silmaveelgi rohkem, eriti Jevgrafov ja Stalnuhhin. Stalnuhhin on ju hiljuti nimetanud Eesti valitsust natsistideks ja fašistideks. Täiesti häbiväärne katse olla poliitilisel areenil relevantne – Stalnuhhin saab igal valimistel aina vähem ja vähem hääli ning on narvakaid tegelikult ära tüüdanud. Ennast venelaste kaitsjana Riigikogus nimetanud poliitik tegelikult ei suuda midagi konkreetset nendele venelastele ette näidata. Jevgrafov pole veel kunagi Riigikogu valmistel kandideerinud, seega ootan tema valimiskampaania ametlikku algust. Võin kihla vedada, et see tuleb (UPD: Tuligi. Ta kandideeerib nüüd Keskerakonna nimekirjas). 

Just nendele poliitikutele on kasulik teema püsimine uudistes. Narvakatel endil ei ole eriti vahet, mis tankiga toimub. Uudistes on nii tihti kuulda, et “linn leinab”, “linn on masenduses” jne. Huvitav, et tegelikult käib tanki juures sekti kokkusaamisi meenutavatel üritustel maksimaalselt 70-80 äärmiselt vähelõimunud inimest. Minu teada on Narvas umbes 55 tuhat inimest, mitte 70-80. Sellest, et linn leinab, ei ole võimalik rääkida ning mulle ei meeldi sugugi, et minu arvamust arvesse ei võeta.

Inimeste äärmisest tankilembusest ma aru ei saa. Väikese poisina mäletan, kuidas ise ronisin selle tanki otsa. Siis oli luuk veel avatud ning see oli prahti täis – kedagi tanki monument ei huvitanud, keegi selle eest ei hoolitsenud. Miks siis selline äärmuslik reaktsioon tanki mahavõtmisele? Vastus on lihtne – tank iseloomustab seost “kõrgemaga” nendele inimestele, kellele NSV Liidu lagunemine tähendas seda, et nad ei suutnud end uues ühiskonnas tõestada ning läbi lüüa. Ehk siis need inimesed, kelle hiilgusaeg jäigi nõukaaega. Tank on nende jaoks seos “parema ajaga”. Samas nad ei saa aru, et Eesti kontekstis ei ole okupatsiooni aeg “parem aeg”. Ning see on juba lõimumispoliitika läbikukkumine. 

Tank oli ja tank läks. Mis siis edasi? Tegelikult, elu ei muutunud. Hinnatõus ja elektriarved on ikka esiplaanil. Peale neid 70-80 inimest, tankist keegi ei hooli. Kui poliitikud ei tõsta seda teemat valimiskampaania jooksul – nii eesti- kui venekeelsed poliitikud – siis teema ununeb ära ja elu läheb edasi. Paari kuu pärast ei tooda ka küünlaid tanki endisele esukohale. Elu läheb edasi. Tegeleme hinnatõusuga. Tegeleme Ukraina abistamisega, nendel on seda vaja rohkem, kui eales varem.

Lisa kommentaar